• Postita kommentaar:1 Comment
  • Reading time:4 minutit lugemist

Folk kammib.
Hommiku suutsin ma katastroofiks muuta. Magasime jakoga sisse,ärkasin 7.45. Olin murtud,kuna sel ajal pidin ma juba laulukal olema. Helistasin kiiresti ülemustele,indrek ütles,et sinu rong on juba läinud. Ma olin paanikas,siis helistas ta uuesti,et kiirusta sindoodatatakse laulukal. Niisiiis ma jooksin pea laiali, enda arust panin ma kõik asjad kokku..aga..Bussid sõitsid nii aeglaselt ning närvid ütlesid peaaegu ülesse. Jõudes laulukale lõpuks, ei leidnud ma ühtki bussi. Nagu päriselt. Suundusin veel kiiremail sammul kontorisse ja kelle ma leian sealt, Janno : O . Kõige ülem,tema oli positiivne,mina vabandasin ja ta ütles mulle ” Pole hullu , lähme autosse ” . See ei lõppenud veel sellega..käsmus ma avastaisn,et mu MUSTAD TEKSAD OLID JAKO JUURDE JÄÄNUD. Te võite päris mitu korda arvata,kuidas ma tundsin end. Kõik mis sai valesti minna, need ka läksid. Teades, mitte kedagi sealt otsustasin ma tüdrukute poole pöörduda. Ja lõpuks sain ma dressipüksid. Kas te arvates,et mina kannan dresse? ee vist mittte aga sel hetkel pidin kõik alla neelama, mustadest kingadest polnud mingit tolku. Peale selle sain ma mõnusa L suuruse oranzi jope, mmm see ei meeldinud mulle ka põrmugi. Kahju aga nii see oli:) aga ma siiski pidin..ja siis veel kõikidel pidid olema vihmakeebid :O Ma ei kanna ju neid..aga siiski..ma pidin. mida kõike ei teha töö nimel. Mina olin metsalava sissepääsu juures. Nii kella kümnest hommikul. Veel olid Marek ning Martin. Marek on kõva,saime palju räägitud aga Martin on kohati väga imelik..Kümnest neljani oli täielik passisimine, sa võisid lausa lolliks minna. Aga me läksime. Neljast hakkas juba rahvast tulema. Esindate üle ma kurta parem ei hakka agamingil hetkel hakkas küll jalg tõmblema ning takti lööma. Värvas oli väga tore olla muidugi, nii palju viisakust, nii palju teretamist ning jube palju naeratust. Me olime ühed viisakamad, muidugi mina olin (H). Pärast hakkas juba ka Marek, peatse kohtumiseni ütlema. einagu väga kõva. Ja viimane bänd..
Nikns Suns.. värvas rääkisin trummariga juttu ja me mõelmad Marekuga olime sillas,et lõpuks tuleb ka meile kohane muusika. See pidi olema -folkrock aga see oli VÄGA HEA. Nii raske oli seal korda hoida,kui ma niiväga oleks tahtnud minna rahva keskele ning MOSHIDA!
Ma olin täiesti imestuses ja ma olen kindel,et ma ostan nende plaadi kui nad kunagi sellega valmis jõuavad. Kõik vennad olid toredad,pärast rääkisin kõikidega. Suruti kätt ning räägiti maast ja ilma ning pärast kutsuti õllele : O Ma ju vihkan õlut,ma ei joo ju.
enivei, poole kaheks oli plats puhas. PEAAEGU.

kunagi tuli ka mulle mu vend järgi,esimest ööd tahtsin ma ikka kodus veeta. Peal oli muidugi Janno ning Erkki. Sõitsime veel ringi,muusika oli vali ja Janno imestas seda,et ma oskan laulda. MMm ning Erkki ostis mulle sokolaadi, sest ma olen nii ilus.


ma lausa naudin seda meeskonda hetkel,vastutulelikkus ning positiivsus ,mitte kõigil aga enamustel.

Täna nüüd siis kahest kuni ma-ei-tea mis kellani..ning homset hommikust kuni täitsa lõpuni olen ma metsalava sissepääsu juures.


ÜLLATAVAL KOMBEL; MA ELAN VEEL

Sellel postitusel on üks kommentaar

  1. Rixuu

    Tubli oled :)Aga meie suutsime Kärdlas (hiiumaal) klubi leida ja Muusa-Lauraga seal tantsulkat lasta 😀

Vasta Rixuu-le Tühista vastus