Olgu- alustan eilsest õhtust. Sõitsin vennaga linna. Muidugi me ei vestlenud üksteisega, lihtsalt istusime tuimalt ja kuulasime muusikat. Meil lihtsalt polnud millestki rääkida, paar lauset me siiski suutsime rääkida. Linna jõudes läksin ma laagrisse, sain Kirstiga kokku. Nunnutsesime seal natukest aega, rääkisime juttu. Loomulikult linna sõites ma tükk aega mõtlesin,et saan Kardoga kokku või ei saa. Muidugi saime, kuid raske oli mul seda üleüldse ette kujutada. Nagu oleks täiesti tundmatusse kuskile astunud. Tal oli see nunnu roheline särk seljas, millest ma mingi päev juttu msn-is tegin. Märkasin seda kohe. Saime kokku nagu tavaliselt, vahel oli imelik kuid sellega harjus. Aga üldiselt ei osanud kuidagi mitte üldse olla. Me olime juba suht palju ringi käinud, jalutatud ning käisime isegi kadriorus. Istusime mere ääres ning kuulasime mp3-e, mõlemad arvatavasti mõtlesime ühest ja sellest samast. Tuju juba kadus natukeseks, et kas tõesti juhtus see , mida me mõlemad kartnud olime. Kõndisime tuimalt mõlemad, pead maas ja käes taskus ja vaikisime. Aga see olukord oli närvesööv, lausa põrgu. Sõitsime linna tagasi, käisime metro kohvikus läbi ja suundusime vanalinna. Istusime ja rääkisime, mõtlesime. Järsku Kardol käis mingi plõks ja peale seda suundusime me lilletädide juurde. Ta ostis mulle mu kõige lemmikuma lille, ainukene lill mida ma aksepteerin. Nunnu oli, peale seda jalutasime veel ja veel. Mõttes juba mõlkusid küsismused, et mis nüüd edasi. Kõndisime sealt samast pargis mööda kus me reedel viibisime, sammud möödusid ka sellest samast müürist- mille juures kõik alguse sai. Kõndisime veel natukene edasi ja suundusime sinna ülesse noh. ( Ma tõesti ei tea mis selle koha nimi on aga las jääda) . Istusime seal, rääkisime nii palju ja nüüd me juba mõtlesime koos, et mis edasi saab. Meil oli ainult kaks varianti, kas jätta kõik asjad sinna paika või me lihtsalt oleme koos. Mina murdusin peaaegu, mina alustasin rääkimist ning siis tuli tema murdepunkt ja siis me juba olimegi koos. Kohati naljakas ning kohmetu tunne, nagu viienda klassi lapsed. Isegi sellel ajal oli asi vist palju lihtsam. Ja õhtu mööduski nüüd käies koos, käest kinni. Läksime trolli peale. Trollipeatuses oli ka nunnu, mõlemad olime justkui õnnelikud. Raske oli üksteisest lahkuda. Mina suundusin Merje poole. Ta oli nii nunnu, et võttis mu vastu. Ta alguses arvas,et ma olen täis. Omg,mismõttes nagu. Muidugi rääkisime merjega suht pikalt, temast ja Markost, minust ja Kardost. Õigemini esimest teemat puudutasime me rohkem. Aga me kõik teame,et Merje on haruldane tüdruk ja ta väärib ainult parimat. Just nii. Vahetasime veel Kardokesekesega sms-se. Niii hea oli olla kuidagi,ausalt. Ja siis me läksime magama, mina magasin seina ääres. Hoiatasin merjet juba ette, et ma laiutan. Hommikul oli nunnu, äratust vist ei kuulnud. Ühesõnaga Merje juba pool kaheksa mingi tegutses, vaatasin ringi, kallistasime ning siis ta kadus. Pani mulle veel muusika ka mängima. Mina magasin muidugi edasi, siis helistas Kardo. Omg, nii hea oli kuulata juba hommiku vara tema häält, just tema ning mitte kellegi teise. Rääkisime natukene, peale kõnet vajusin uuesti ära. Üheteistkümne ajal saatsin talle sms, vastas ning vabandas,et ülesse mu ajas. Alguses ma ei julgenud Merje toast liikudagi kuna ta vanaisa oli all. Hullult kartsin, vahetasin ka Merjega smsse. Ta soovitas mulle alla minna ja julgelt kohvi teha. Nonii, julge nagu ma olen, võtsin olematu julguse kokku ja suundusin alla. Rääkisin eesti keeles, tema omakorda vastas vene keeles aga me saime hakkame. Meil oli muidugi suurepärane koostöö. Kuigi ta tegi paanikat sellest,et ma selle presskohvikannupressi (hahaha,mis sõna: O ) liiga kiiresti alla vajutasin. Tõmbas kiiremas korras selle ülesse ja pidas mulle loengut. Pidin vene keeles ” Piim” ütlema, jeijei. Ütlesin aitäh( viisakas nagu ma olen) ja suundusin ülesse tagasi. Laadisin natukene aukut ning suunudsin linna peale. Muidugi ilm oli ilus hommikul, justkui täiuslik. Muidugi oli mul ka mingi totakas irve näos. Kuulasin mp3e ja mõtlesin, selle kõige üle. Ja tahes tahmata tuli naeratus kui ma talle jälle mõtlesin. Käisin oma lemmik poisi Silveri juurest läbi, tal oli täna esimene tööpäev?! Siis olin natukene aega linnas, sain Kärdu ja Elisega kokku. Muidugi me läksime kompressorisse. Ja muidugi sain ma aru, et kui pole kaua suhelnud on mingi kala sees. Enam polnud sellist sädet või tunnet, vahepeal tundsin täiesti võõrana end. Kuigi on olnud ju häid aega! Onju,kiisud. Aga pärast läks juba asi palju paremaks ning vabalt läheks veel nendega kuskile. Ma oleksin isegi nõus nende nalju kuulama, ma oleks kõigega nõus. Siis tuli sinna veel Elise klassiõde. Oh, kuidas mulle see tüdruk ei meeldinud! Olime natukene aega veel seal ja läksime linna peale, suundusime viru poole. Kõikide teed läksid seal lahku. Ma lippasin veel korraks pargist läbi, siis käisin krissus ning sain Indrekuga kokku. Ja muidugi olen ma õnnelik,et ma oman ka teda oma elus! Osad inimesed on lihtsalt kallid, isegi siis kui sa ei suhtle nendega igapäevaselt! Kõndisime ringi,naersime ning rääkisime. Siis helistas Jagnar, pidi mulle teadma andma kui ta linna jõuab. Ja siis helistas mu Kardokesekene ning ma lippasin vabakale. Kallistasin Indrekut ning juba ma jooksin. Ehmatasin selja tagant Kardot. Tal oli sama pusa seljas, kui siis kui me esimest korda nägime. ! Äratundmisrõõm missugune! Ning peale seda oli kõik nii hea lihtsalt.Suundusime Metro kohvikusse. Ostsime jälle kohvi kaasa ja mina ostsin neli koort ja neli suhkrut. Suva,et me seal kohvi koha peal ära jõime aga pole hullu eksole! Ostsin veel õunataskuid ka. Me oleme juba seal püsikliendid ! Siis me läksime Piritale, kärdu helistas ka korrks. Nunnu oli, me siiski ei jõudnud sinna kuhu me tahtsime- õigemini Kardo idee ! Siis läksime tagasi, käisime Selverist läbi. Ostsin kaks kohukest ning piimapaki. Jooksime käest kinni üle tee, bussipeatuses oli nunnu. See kuidas ta hoiab ümbert kinni..mmmmmmmmm ! Läksime bussipeale, kuulasime minu mp3e ja leidsimegi end uuesti linnast. Kõndisime Estonia poole kus mul tuli mõte,et oh ma lähen maale. Muidugi oli see loll mõte. Kõndisime veel natukest maad ja siis avalikustasin selle mõtte. Muidugi polnud ta hämmingus aga me homme õhtul nagunii näeme,niiet erilist vahet pole. Kõndisime marsa peatuse poole, marsa oli juba ees. Seisime teineteise embuses nii kaua kuni aeg lubas. Igatpidi nii hea poiss : ) Pidin marsa peale istuma ning tema läks trollipeatusse. Niivõrd kurb tunne oli kuidagi. Ma nägin teda siis kui ta juba trollipeal istus ja aknast välja vaatas. Mõte tuli, et suva lähen maha ! Aga ma jäin hiljaks, nii marsa kui ka troll hakkasid liikuma ning midagi polnud enam teha. Ja siis kõik mõtted koondusin temale. Saatsime veel smsse teineteisele.
Vend tuli vastu, jõudsin arvutisse. ja natukese aja pärast sisenes Kardo mobiiliga ning varsti tuli ta juba arvutisse.
Msn-i vestlus oli omaette nii nunnu. Ühesõnaga me oleme mõlemad teineteisest niiiiiiiiiiiiiiiiiiii sees.
Mul on hea, tal on hea ja nii see ongi: ***

Merjega rääkisin ka.
Ja nöpsu, ma pole enam üldse eriti msn-is, pole aega ja kohta kus olla. Kui satun, annan teada orksis.

29. September oli meie päev!