Tänane päev on täitsa mööda minust jooksnud.Lõunaks olin ma ilusti kodus tagasi. Hakkasin asju kokku panema ja sättima ning koristama. Kuulasin ka raadiot, sellinne tühi tunne oli kuidagi. Mis iganes ma ka ei teinud, tühi tegevus tundus see nagunii. Lõpuks ajasin ma end voodisse, lugesin natukene raamatut ja jäin siis magama. Magasin päris päris mitu tundi. Igatsus oli ka piisavalt suur. Aga eks ma pean sellega hakkama harjuma. Ja selgus ka see, et Kardo ei tulegi täna. Kuigi ma ootasin terve päeva teda. See oli lausa nõme.Aga eks tema teab seda meil kõige paremini. Peale selle kaotasin ma Ott’i juures oma needikese ära. Et endal mul tuju paremaks läheks, pean ma kohvi tegema. Ja mõelda vaid seda, et kahe kuu pärast panen oma seitse asja kokku ja lendan siit minema. Tagasi siis ei vaata.
Juuli alguses ostan ma pileti ära. Praegu tundub küll võimatu see, et kuidas ma näiteks mahutan oma elu 7-e kilosesse kohvrisse ära. Tundub lausa võimatuna aga samas kõik on ju võimalik