Avastasin täna, et kui ilus on tegelikult Pärnu linn ja selle vanalinn. Õhtu poole oli seal lausa kaunis jalutada . Aga õhtu oli siin suurepärane, polnud nii ammu nii palju naernud ja veelkord korraga.
november 2009
Ma ei teagi, kus nüüd alustada algusest või lõpust. Kui ma alustaksin lõpust, siis võiksin ma õelda, et ma ärkasin just Sindis , juuksed taas punasemaks värvitud ning ülisuure kurguvalguga. Aga mul on midagi head. Ma sain tööle ja eile oli mul see esimene tööpäev. Ja järgmisest nädalast muutub nii mõndagi. Ühes hubases väikses kohvikus.
Naljakas on see, et viimasel ajal on mind kummitamas poisslapse nimed. Ei, ma ei taha VEEL lapsi aga hea on juba mõelda nende nimede peale. Mu lemmikuteks on Paul- Herbet, Robert, Hubert, Leonhard ja pisitüdrukute nimedeks Herta ja Rosalee. Ja veel vahvam on see, et Kardo muutub iga korraga aina närvilisemaks ja tasapisi hakkab jub
Päeval hoian ma Allut ning öösel teen ma meestetööd. Ja nii juba üle nädala. Unega on mul kehvasti, väga kehvasti. Vahva on see, kui ma peaksin kella kuueks koju jõudma aga kui läheb pikemaks on asi veidi veidi kurvem. Ja kui nii juhtubki siis ma ei suuda päev otsa mitte kui midagi teha. Kõik keerab,
Eile öösel käisime me väljas jalutamas. Kõik oli kuidagi nii rahulik ja nii hea. Peale seda vestlesime me varajaste hommiku tundideni. Mulle meeldib talveilu, ma armastan lund ning mulle meeldib lumeilm. Tahaks juba lumes olla. Ja homne päev tulebki mul lumepäev. Lähen Alluga lumme ja näitan talle, kuidas meisterdada lumememme ning mis võlu peitub lumesõjas. Kuigi
Aeg on lennanud niivõrd kiiresti. Kuu aega olin ma nagu maailmast eraldatud, sõna otsesemas mõttes. Suhtlesin vaid temaga, siis temaga ning temaga ja temaga. Ning tagatipuks suutsin ma eile jääda oma telefonist ilma, koos kõikide numbritega. Naljakas on see, et ma olin kaks korda peaaegu alustamas numbrite välja kirjutamist aga siis ma ei viiitsinud ja