Pealinna jõudsin kella kaheks. Suhteliselt peale seda sain kokku härra Viirsaarega. Tal oli hea eel mind näha, nagu ta mainis. See selleks. Kuna meil olid kõhud natukene tühjad, otsustasime kuskile sööma minna ja seekord suundusime mingisse kohvikusse, mille nimeks oli \” Maitsev ja tervislik\”. Sellistele inimestele, kes oma tervisest lugu peavad. Natukene imelik oli olla, […]
august 2010
Eile pühkisin järjekordselt Tartu tolmu jalge alt. Iga korraga läheb see aina raskemaks, samas iga korraga viibin seal kauem. Ragnega hääletasime eelmine kolmapäev sinna. Sellest on nüüd viis päeva möödas. Leidsin endale uue lemmiku kohviku, milleks on \”Cafe Truffe\”. Nüüdsest maailma mugavaim a ja maailma parima teenindusega, vähemalt seda minu silmis! Mängisime ka neljapäeval mingit
Polegi jõudnud Kaspari sünnipäevast siia kirjutada. Läksin sinna peaaegu sama mõttega, nagu ma ükskord Tartugi läksin. Mõtlesin, et olen seal paar tundi ja lähen minema. Juhtus sama, jäin sinna kolmeks päevaks. Kuigi mu maakodu oli sealt kolme kilomeetri kaugusel. Aga sünnipäev oli superluks, söime,jõime,tantsisime kaera-jaani, laulsime Eestiga ühte, mängisime lõkke valguses jalamängu, sõitsime kummipaadiga jõel
Jõudsin poole kolmest kohvikusse ja seda teisipäeval, mitte esmaspäeval. Kuidagi kurvaks tegi mind see, et ma ei viibinud enam Tartus. Aga mis siin ikka, paari päeva pärast lähen tagasi ja ongi jälle elu ilus ! Kohvikus oli muidu iseenesest tore, sain valmistada maailma parimaid singi-juustu pirukaid, teha seda head lattet ning ma sain naerda. Naer
Pole endiselt kuskile poole liikunud, olen siin vanas heas Tartus. Täna võtan end kokku ja hakkan pealinna poole hääletama, ma vähemalt loodan seda . Kusjuures on siin hea olla, kõik päevad oleks nagu rutiinselt head. Tavaliselt on rutiin sellinne igav ja kurnav aga Tartu annab sellele hoopis teistsuguse ning mõnusama tähenduse . Naljakas on see,