Kellaaeg on märkamatult õhtusse jõudnud. Sessioni vaatamine kaotas kogu mu ajataju. Homme olen ma igatahes tubli. Õmblen juba mitmendat kuud pükse, oleks aeg nüüd lõpetada.
Hendrikul on vist õigus, ta peaks tõepoolest mööbli kinni naelutama, et ma ei saaks igakord seda ümber tõsta nagu näiteks täna. Samas, tänane muudatus on selline pisikene, peaaegu märkamatu.
Ma olin juba unustanud selle hirmutunde, mis peitus nö tema kõnede taga, ma ei vaadanud enam ringi kui välja läksin, ma ei kartnud enam igat valget kaubikut. Aga nüüd kui…
Eile oli tegelikult täitsa tore päev. Õppisin uut ametit. Kõndisin umbes 18 kilomeetrit.See tähendab, et olen tulevane kirjakandja. Palganumber on suurem ning liikumist on rohkem. Õhtul käisin veel koristamas. Koht…
Täna on arvatavasti viimane päev, kui ma õhtuses vahetuses olen. See lõi ikka mu senisi rutiini vägagi sassi. Teisipäevast vahetan ma oma ametikohta, hakkan saama rohkem palka, kuigi töö on…
Lunast on saanud jälle pirtsperse. Ja see teeb natukene kurvaks, eriti sellepärast, et ostsin talle " neid erilisi" krõbunaid, mida ta keeldub söömast!