2013

Tegelikult tahtsin ammu kirjutada sellest, kui kohutavalt ma oma sõpru taga igatsen või siis sellest, kui palju ma Tartust puudust tunnen. Aga mida ma ikka kurdan, meie elu on nüüd siin ning õnneks käivad osad sõbrad meil ka tublisti külas. Ja kui Tartusse satume, püüame näha nii palju inimesi kui aeg võimaldab. Ning mul on […]

Pean teile rääkima, mis täna Pauliga juhtus. Läksime täna aita tera tooma, jätsime käru hetkeks järelvalveta ja esimest korda unustasin pidurid peale panna(me jätame koguaeg samasse kohta ja varem polnud midagi sellist juhtunud) Kui välja tulime, polnud käru enam kusagil. Mõlemad võtsime koheelt suuuna mäest alla, veel hullem, avastasime et käru oli sõitnud tiiki ja

Mul on  tunne, et teen blogiga varsti lõpparve. Sest praegult pole mul üldse enam  aega, ja kui mul ongi aega,siis pole tahtmist või viitsimist. Ning õhtuti olen ma päris läbi omadega. Ma arvan seda, kui ma elaksin kahetoalises korteris, oleks mul rohkem aega olla ja tsillida, aga kuna me elame talus, siis tahestahtmata on vaja

Ma isegi ei jõua enam kokku lugeda kordi, kus ma olen mõelnud, et \” täna ma blogin\” või olen juba alustanud kirjutamisega, aga lõpetada pole veel kordagi suutnud Alati on midagi vahele tulnud, mitmeid kordi olen ma poole jutu pealt blogi akna kinnigi pannud,heal juhul olen salvestanud ka \”mustandina\”, mõeleds, et õhtul kirjutan edasi. Sittagi.

Nädal tagasi ei teadnud ma koolikutest mitte kui midagi. Olin ainult kuulnud nende olemasolust, muu info olin ma kõrvust mööda lastnud, sest tol hetkel polnud vajadust mul seda seda kuskile  mällu talletada. Aga nüüd, on Paulpoiss üle nädala nendega käes piinelnud. Mitte ainult tema, vaid meie kõik, isegi kass ja koer. Teile, kes veel ei

Olen korduvalt üritanud blogida, aga ma ei ole leidnud selleks piisavalt aega või kui alustangi, siis jätan ma sama kiiresti pooleli, hakkan midagi muud tegema ja unustan eelmise toimingu lihtsalt ära:( aga Tahtsin rääkida, kui imeliselt ma end täna tunnen. Nimelt otsustas Paul olla üks kord inimene ja lasta meil kenasti magada, mis omamorda tähendab

Paul on muidu täitsa imetabane noortalunikud.  Teiste ees on ta veel imetabasem, ei jonni, ei vääksu, enamuse ajast ta magab, näidates kõigile, kui vahva ta ikka meil on. Aga tegelikult päris nii need asjad ei ole, kuigi hommikuti ta naeratab ja lõunal magab magusasti, aga mida aeg aina edasi, hakkab ta jonnima. Ma ei tea,

ISSAND, ma ei tunne nagu oleksin äsjasünnitanud, võinoh, kellegi siia ilma toonud või ta enda seest välja pressinud( kahjuks pressimiseni ei jõudnudki). Mitte, et mul puuduks igasugune ematunne ja suur armastus Paul Herberti vastu, aga mind on algusest peale häirinud see, et Paul tuli siia ilma keisriga, ta lihtsalt võeti mu seest välja( kuigi jah,

Peale selle,et ta on maailma armsaim laps,sai täna kaametlikult meie omaks! Saime kaks luuleraamatut, ühe lapiteki ning mitmeid südantsoojendavaid soove!:)