Kui me eelmine kord perearsti juures käisime, ei arvanud ma,et ta saadab Pauli edasi taastusravisse. Varem polnud sellest juttu olnud,võinoh, neuroloogi minekust küll, aga mitte taasusravist. Ma isegi ei kujutanud ette, mida seal vaese Pauliga tegema hakatakse. Nimelt on ta algusest peale pead natukene rohkem vasakule hoidnud, ja ainult seda selili olles. Püsti olles,või kõhuli pannes, pole see üldse probleemiks, siis ta liigutab pead nii vasakule kui ka paremini. Ja minu meelest, on ta lihaspinge,eriti jalgades, vähenenud.
Täna võtsimegi suuna Lõuna-Eesti haiglasse, taastusravi osakonda. Alguses läksime kogemata vale ukse juurde. Registratuurist me läbi käima ei hakanudki,sest aega meil nappis ning mulle üldse ei meeldi hilineda. Pole kunagi meeldinud. Kui me lõpuks õige ukse taha jõudsme, vaatas meile vastu üks särav ja rõõmus, umbes minuvanune neiu. Ma olin juba sel hetkel vägagai üllatunud, kartsin küll, et satub mingi kibestunud vanem naisterahvas.
Alguses vaatas ta niisama Pauli. Paul isegi ei võõrustanud, kohe tuli lai naeratus näkku ja hakkas selle neiuga “omas” keeles vestlema. Võimlemine kestis rohkem kui pool tundi. Lohutas meid sellega, õeldes et asi pole üldseg nii hull. Kutsus meid homseks tagasi. Nüüd me peamegi nädalas paar korda käima . See oli ka äärmiselt positiivne, et ma saan hakata kodus neid harjutusi tegema. Ja üleüldse, ma ei teadnud,et ISEGI patjade najale ei tohiks tegelikult last panna. Selles eas peaksid nad ainult selili või kõhuli olema. Ja sülle ei tohi ka neid väga palju võtta! Kui ainult nii, et selg toetub sinu kõhu vastu.
teisisõnu- füsioterapeut oli nii võrd lahke ja südamlik, et ma tahaks ise seal Pauli asemel võimelda. Ja mis peamine- Kohe näha, et armastab oma tööd!
