jaanuar 2015

Tegelikult tahtsin teha siia ühe halamise postituse,sest te ei kujuta ette,kui valus mul on.Enne seda kubeme piirkonna valu,oli mu rasedus peaaegu nagu lust ja llillepidu,aga nüüd ei saa ei istuda ega astuda.Rääkimata pikkadest jalutuskäikudest.Ja täna kuulsin ma juba kahelt inimeselt,et olen suuremaks läinud.Minu arvates pole ma eriti kaalus juurde võtnud,aga teiste meelest olen ma meeletult […]

Seoses oma vahelduvate tujudega-pole ma viitsinud enam oma päevamenüüsi kirja panna.Aga see ei tähenda,et ma oleksin jätnud LCHF elustiili sinnapaika.Vastupidiselt.Ostan rohkem värsket kraami ja seda päris toitu.Enamasti on mu meüü suht-koht sama.Hommikuks joon kas rasvakohvi või vahukoorekohvi, lõunaks teen peekonit ja muna.Kui on jäänud eelmisest päevast salatit järgi,söön sellegi ära.Õhtuks on kana juurikatega või salatiga,või

Umbes kaks nädalat tagasi võisin ma persega õnnest lakke hüpata,sest mu pisikene oli lausa kaks ööd maganud nii,et alles hommikul tegi ta silmakesed lahti.See oli uskumatu tunne.Ma tundsin end kõikvõimsana,mind ei vaevanud ei väsimus ega halb tuju,Ma olin uuesti sündinud,sest ma reaalselt sain magada.Paul Herberti lühikese elu jooksul võin ma endiselt näppude peal kokku lugeda,et

Räägin sellest,kuidas ma ei taha ega viitsi enam vinguda.Eks kõikidel tuleb elus ette mingisugune periood,kus kõik tundub nii mõttetuna ja ebavajalikuna.Eks minulgi tuli.Tagatipuks kadus mul ära igasugune motivatsioon,kõike tegin ma ainult sellepärast \” et ma pean tegema\”.Sedasi möödusid enamus mu päevad.See oli päris kurnav,kogu aeg nägin ainult negatiivset.Ja kurja,ma ei ole olnud kunagi eriline vinguja!Ma

Alles paar kuud tagasi vajasin mina abi,tänu nii paljudele inimestele,sain ma uskumatult kiiresti abi ja olen südamest tänulik kõikidele,kes mind otsustasid aidata.Täna jõudis minuni üks karjuv appihüüe.Ilmselt kui see oleks olnud kellegi seinal,ilmselt poleks ma seda ise tähele pannud.Aga minule kallis inimene palus mind näoraamatus,et kas ma saaksin jagada.See oli vähim mis ma teha sain.Jagasin

Mul on aegajalt tunne,et ma ei ole suutnud täielikult minevikust lashti lasta.Kuigi ma tõesti tahaksin,aga aegajalt kummitavad mind erinevad inimesed/juhtumid ning alatihti leian end heietamast.Mulle üldiselt meeldib minevikku meenutada.Olgugi et kõik mälestused pole roosilised.Vahel igatsen ma inimesi,kes on jäänud minevikku.Olgu tegemist mu eksidega või armsate sõbrannadega või niisama sinatuttavatewa.Nad kõik on jätnud minusse mingisuguse jälje.