Tegelikult tahtsin kirjutada sellest, kui ropu suuga ma olen. See tüüp( ma nüüd hakkan kutsuma teda “selleks tüübiks”) tahtis üks kord, et ma kirjutaksin, milline inimene ma tegelikult olen. Jah, koduseinte vahel pole ma nii lillelaps midagi kui teile võib tunduda. Mul on üks suur miinus, ma olen meeletult ropu suuga. Vahel isegi imestan, kust need sõnad küll minu suhu tulevad. Teistes kohtades suudan end kuidagi kontrollida.
Viimasel ajal olen üritanud end kontrollima hakata, teen sisse-välja hingamisi, vahel loen ka kümneni AGA kui keegi mind väga närvi ajab, siis sellest pole abi. “See tüüp” on näinud minu seda kõige koledamat poolt, tundunud minu viha ja näinud kõike seda, mida keegi teine näinud pole. Roppusi lendab ka vahel autoroolis. Teate, mis mind kõige rohkem närvu ajab? On see kui gps või mina kaldun marsruudist kõrvale, eksin ära võõras linnas, vot siis olen ma tõeline närvihaige, kes karjub, vehib kätega ning suust tuleb välja see kõige inetum sõnavara. Iga kord on mul häbi..
Ühtlasi olen ka silmakirjalik ka laste suhtes. Kui ma kuulen laste suust mingisugustki paha sõna, siis loen neile moraali, kuidas ei tohi ja miks see ilus pole, ise olen kordades hullem.
Hea on nüüd õelda, et ma tegelen sellega. Tunnistamine pidi olema esimene samm.
Ärge nüüd arvake, et ma ropendan kogu aeg. Ainult siis kui ma endast välja lähen.
