Eile oli selline tavaline tööpäev, senikaua kui sain whatsapis( tegin selle facebooki lehe loomisega) vastamata kõne. Kõik oli nii veider, ma ei mäletanud, millal ma temaga viimati üldse rääkisin. Mul oli nii hea tema häält kuulda, järgmisel hetkel olin ma kurb ja kõik need mälestused tulid ühtäkki meelde. Ma räägin oma teisest poolest, ma vist olen teda üle poole oma elust tundnud. Tema lõi minu, vähemalt andis ta mulle hüüdnime, mida kasutatakse ka tänapäeval. Täpsu. Me saime tuttavsks slide-fifty kontserdil, mis toimus kunagises rock cafes. Kes mäletad veel slide-fifty’t? Ma olin suutnud selle juba ära unustada.
Temaga rääkimine tekitas minus mingi heas mõttes imeliku tunde. Nagu ma sobraksin läbi oma ajusopi ning püüaksin meenutada nooruspõlve, tuletada meelde hetkeemotsioone ja olukordi. Mäluga on naljakas see asi, et mälestused tuhmuvad, olukorras udunevad aga kui ikka üritad pingsalt meenutada, siis need annavad märku sellest, et need on ikka olemas. Kuskil, sügaval. Kui nüüd mälestustest rääkida, siis ma üritan niii väga oma isa meenutada, mul on mingid üksikud killud/mälestused, millest ma veel kümne küünega kinni tahan hoida. Iga aastaga on see raskem. Mu isa surmast on möödas juba 22 aastat! Terve igavik. Oma lastele olen ikka rääkinud, kui nad võtavad jutuks minu tatoveeringu, mis asetseb mu jala sisemisel küljel on.
Nöpsu, ma armastan sind. Sa oled ikkagi tükike minust. Ei lahuta meid ka tuhanded kilomeetrid. Vananeme ikkagi koos. Ja meil on lubadus. Olla 70 aastaselt sama hullud kui seda olime 15-16 aastasena.
Ikka ja alati, mu kõige heam Täpsu.*
Aitäh mu armas.
Olengi selles suunas liikunud:)