• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:3 minutit lugemist

Kui palju teist üldse vabal ajal muusikat kuulavad? Et see et ei mängiks kuskil niisama taustal vaid te reaalselt olete muusikaga üks. See võib küll veidralt kõlaga, ent pointist saate vist aru.

Kuna ma sõidan väga palju autoga, siis üldiselt makk mängib. Enam-jaolt on ikka see raadio kuulamine, seda ka ei saa rahus teha, sest ma väga palju hüppan nende erinevate sageduste vahet. Ja autos olles, ei saa süveneda, lõpptulemus on siiski see, et see on kõigest mingi taustamuusika. Kui nii mõelda, siis peaksid küll lapsed muusikat kuulama, sest neil on kõik popid laulud peas ja laulavad kaasa. Kohati on see väga armas ja see toob alati naeratuse näole. Mis siin enam salata, ma olen nendega alati kaasa laulnud.

Eile öösel sõitsin ma autoga üksi. Teate küll seda tunnet, kui teed on valla ja ilm on ilus. Need on need üksikud hetked kui ma saan tõsiselt nautida, olla oma mõtetes ning panna automakk niikõvasti mängima. Sellega on see häda, et keskendumine kaob ära ja seda roolis väga lubada ei saa.

Kui nüüd tagasi selle teema juurde tulla, siis vanasti kuulasin ma ikka väga palju muusikat-erinevat muusikat. Kas lihtsalt kodus olles, jalutades, poes käies- iga hetk oli muusika käepärast. Igale poole sai kaasa võetud mp3 mängija, või veel rohkem aega tagasi kerides- siis CD mängija. Kas te mäletate, sõbrad, seda aega? Kusjuures, mu emmel on siiani see kodus olemas ning seda nähes tekkis mul selline nostalgia. Ühtlasi pole ka asju, mida mu emme alles ei hoiaks.

Mul on väga väga palju muusikaga seotud tuttavaid/sõpru, muusika on alati olnud kuidagi minu ümber aga mulle tundub, et mida vanemaks saan, seda vähem ma reaalselt muusikat kuulan. Millest on mul nii kahju.

Ja ma tahaks mõnele kontserdile minna, sest see mis feelingu sealt saab, siis seda ei saa väga millegagi võrrelda. Või kui tahan pubekana kõlada, siis tahaks räigelt moshida.

Lisa kommentaar