• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:2 minutit lugemist

Alustasin eile blogi kirjutamisega ning tahtsin rääkida sellest kui poogen mul on kui lapsed on porised/mullased/heinased. Ma pole olnud kunagi selline lapsevanem, kes käsib esimese mustuse peale joosta kraanikausi juurde. Kui päeva lõpuks saavad lapsed puhtaks, siis on ka umbe hääl. Kodunt väljaminemisega on teised lood aga riietusele ma väga rõhku ei pane ning mul ei ole imelik minna kallossidega poodi või käia linnas paljajalu. Lastele ma ka ei saa suruda oma arvamust peale. Ma võin küll riided neile valmis panna aga kui neile miski ei istu, ei pane nad seda selga.

Näiteks Herta Hermiine on üks komme panna seelik teksapükste peale. Ma igakord tahaks nutta, sest ma ei saa aru, kust see tulnud. Ent ma lasen tal nii käia. Päris alguses püüdsin ma teda ikka veenda kuid ma sain aru, et ta jääb endale kindlaks. Nagu mina.

Kuid nüüd tuleb mul veidi logistilisi raskusi, sest olin 2 päeva teinud oma graafiku Hendriku töökaaslase järgi ja nüüd tuleb mul sellest supist kuidagi välja ujuda😂

Ülehomme on mudilaste tantsupidu. Oleme Hermiinega praktiliselt terve päev linnas.

+ suhtlesin ühe juhendajaga Vastseliinast. Võib-olla on lootust saada poisid rahvatantsu sügisest, sest neil on poisse puudu. Hermiine jääks see aasta veel välja sellest. Kuigi see oleks eriti äge kui meil tantsiksid kõik kolm last ühes ja samas pundis💗

Lisa kommentaar