Mõtlesin ammu selle postituse kirjutamise peale, ent lükkasin seda aina ja aina edasi. Ma tahan küll sellest rääkida aga ma audalt üritan mitte minna nii väga isiklikuks. Mul on olnud komme selliseid asju mitte rääkida, ma võin vabalt kõigest rääkida aga kui asi läheb valusaks ja isiklikumaks, tuleb blokk peale. Ma kardan ennast täielikult avada.
Issand kui ma vaatan sotsiaalmeedias pilte õnnelikest lastest, emadest, isadest- tekitab see minus ka veidi stressi. Sest tundub, et kõikidel peale minu on nii toredad ja sõnakuulelikud ja õnnelikud lapsed. Teame ka seda, et iga õnnelikuna tundunud pildi taga võib olla ka inetuid hetki ja halbu enotsioone.
Mulle tundub ka sedasi, et kõik käivad oma lastega igal pool, veedavad ideaalselt aega ja ei ole neil neid karjuvaid lapsi, olles ise närvivaputuse äärel.. Selline minu elu. Ma olen tundnud mitmel korram end läbikukkununa. Ma pole olnud selline lapsevanem, milline ma tahtsin olla. Ma teen küll oma lastega kõike, mitte küll seda mida tavalised perekonnad aga üldiselt on me lapsed igale poole kaasatud. Me teeme pea kõiki kodutöid koos nendega. Ma käin ka nendega igal pool aga ma tunnen end ikka kuidagi sitasti(et ma ei tee piisavalt) Mitte küll kogu aeg. Ent tuleb hetki, kui ma ei suuda oma emotsioone kontrollida, nutan kas üksinda või koos lastega. Kahetsusega pean ma ütlema, et seda on ka ettetulnud.
Olen tundnud ka kahjurõõmu. Mul on häbi tunnistada aga kui ma näen kuskil, et ka teistel lapsevanematel on raskusi oma lapse/laste käitumisega, saan ma aru, et ma pole üksi(jumal tänatud). Raske on ka teistel peredel.
Ma mõtlen küll, et võiksite kommentaaridesse kirjutada, milliseid raskeid olukordi on teil seoses lastega ettetulnud🙏
Mina tunnen, et nii mina ise kui ka lapsed, oleme kõige rahulikumad oma koduses rütmis. Olen lahti lasknud süütundest, et miks ei käinud beebiga(!) igasugustes võimlemistes-ujumistes-ringides. Esimese beebiga püsisin ise vaevu elus, teise ajal oli esimene alles kodune laps ja kahega kuskil käia tundus hullar (ja ega beebiringidesse suuremad oodatud polegi). Aga oi, sain kriitikat. Tänaseks olen jõudnud punkti, et olen oma “saamatuse” eest tänulik ja ei muudaks mitte midagi. Lapsed kasvavad suuremaks ja juba saamegi ringi käia. Kuigi ka praegu (3a ja 1a)ei taha neid liigsete käikudega (liiga tihti, liiga pikalt, liiga rahvarohke) kurnata. Ja meil ongi kõik hästi!
Praegu on suurim raskus suurema lapse lasteaeda harjutamine. Kogu meie rütm on sassis (ka pisem otsib venda taga), kõigil emotsioonid keevad üle. Laps on juba kuu ajaga muutunud palju närvilisemaks, karjub/lööb, palju nõudlikum jne. Niiii raske 😦
Aitab see, kui endale meenutada, et laps ei käitu *halvasti* emme närvi ajamiseks, vaid tal on endal mõni lahendamata mure. Ausalt, mõni päev on endal ka lihtsalt selline jonnituju. Mitte midagi pole pahasti, aga kõik on pahasti. Ja ega siis ei tee olemist paremaks, kui keegi peale käratab, et ole nüüd normaalne. Aitab ikka see, kui kaaslane küsib, et mida sa praegu vajad/soovid.
Ma tunnistan, et avalikkuse ees kontrollin end paremini kui kodus. Ükskord tulime autoga koju, 2a hakkas täiest kõrist röökima (ei mäletagi ta põhjust) ja keeldus tuppa tulemast. Elame kortermajas ja ilmselt kuulsid ja nägid kõik elanikud seda mõnda aega kestnud trianglit. Ise naersin selle peale ja võtsin ladnalt.
Kodus aga võin täiega närvi minna kui sel kahesel jonnituur peal on. Üritan küll meeles hoida, et laps ei suuda oma emotsioone kontrollida, ja mina peaksin suutma. Aga olen ikka karjunud ka, ei ole uhke…
Avalikuse ees suudane vist kõik end tagasi hoida. Autosse jõudes või koguni koju jõudes, on teine teema. Vahel olen lasknud, mis torust tuleb. Iga kord tunnen ma end nirudalt. Kuid ma olen püüdnud, väga püüdnud rahulikuks jääda.