Kuna ma olen täna nii tubli olnud, siis otsustasin kiiresti ühe Stockholmi postituse teha enne kui ära unustan.
Egas ma pikka juttu kirjutama ei hakka, see kes on näinud mu storysi, siis kindkasti nad juba teavad, kus me käisime ja mida me tegime.
Nagu ka varasemalt olen söönud oma sõnu, söön nüüd ka praegu. See on nii naljakas, sest iga kord olen ma endale lubanud, et see on minu viimane kord kui kõigi 3 lapsega kuskile. See pole nii kerge ja see on meeletult väsitav ettevõtmine.
Kuid mul on tõesti hea meel selle üle, et otsustasime oma teekonda muuta ja läksime eelneval õhtul ema juurde.
Sõitsin esimest korda ise pealinna. Suundusin Peterburi teelt Jürisse ja siis seal Tartu maanteele.
Ma esimest korda eksisin oma riiete valikuga, sest kaasa võtsin endale 2 kleiti ja isegi sooja kampsuni jätsin ma autosse. 2 päeva oli päris jahe ja vihmane kuid see ei pidurdanud meie seiklus/loomapargi seiklusi. Alustasime hommikul kell 7 oma teekonda ja 12 öösel jõudsime tagasi.
Teie kes veedate Stockholmis rohkem kui 1,5 päeva, siis soovitan koos lastega võtta see sõit sinna ette, sest ausalt see on nii meeletult suur park ja seal läheb tublisti päev otsa aega.
Järgmisel päeval olime me omadega läbi, mina olin täielikult rivist väljas, sest seda kõike oli minu jaoks juba liig. Lapsed oleks ilmselt teisel päeval veel sellise päeva teinud.
Viimasel päeval käisime Skansenis. Me oleme praktiliselt iga kord seal käinud. Eelmisel aastal tegime isegi aastakaardi ja põhimõtteliselt marssisime täitsa väravatest läbi.
Ma olen õele nii tänulik, et ta käis selle loomapargi mõtte välja ja et ta üldse majutas meid ja meiega aega veetis. Kuigi lapsed näevad oma tädi harva, siis tänu nendele emotsioonidele räägivad sellest käigust aasta kindlasti.
Meie viimased pidid.
Ja ausalt, ma läheks nende 3 lapsega kindlasti uuesti, missest et vahel oli tunne, et jäta nad kus kurat ja jookse ise minema.
Lastel oli nii palju rõõmu ja nii palju häid emotsioone.
Aitäh Stockholm! Aitäh Jaana! Aitäh Hendrikule, kes seni loomade eest hoolitses.
