Eile õhtul hakkasin mõtlema, et võib-olla oleksin pidanud oma plaanist kinni, poleks hakanud kõik allamäge liikuma. Minu plaan oli veeta terve päeva voodis.
Et kui oleksin olnud ettevaatlikum ja kodus kandnud pikki pükse poleks ma suutnud prügikotis oleva klaasikilluga end vigastada. Hetkeline valu oli hullem kui vigastus ise.
Egas midagi, panin plaastri peale ja jätkasin oma toimetustega. Kuid ühel hetkel hakkasin vaatama, et võib-olla on ikka liiga lahtine ja võtsin ühendust kolleegidega, et kas on mõtet Emosse minna või mitte. Mingil hetkel tundus, et kõik karjuvad mu peale läbi ekraan.
Sain oma 3 õmblust kätte ja suundusin tagasi koju.
Kas võtsin endal hoogu maha?
Oh ei, läksin hoopis koertega jalutama. Oma 10 kilomeetrisele ringile. Sügis on ikka ilus aeg, vaatamata sellele, et üks pori ajab teist taga.
Mul on olnud viimasel ajal asjad kuidagi sassis, emotsioone on rohkem olnud kui võib-olla tahaks, keskendumise olen saanud vaikselt tagasi aga eile asendus mu positiivne ellusuhtumine null motivatsiooniga. Mul polegi olnud vist nii madala tujuga päeva. Tahaks õelda, et sügismasendus on ka minu kätte saanud- aga ma pole selline. Pole kunagi olnud. Tundub, et peab sellele ikka jalaga tagumikku panema.
Ja kui mõtled, et olete oma mõtted ja emotsioonid korda saanud, siis läheb ikka kuidagi kõik sassi.
Aga eks me kae!