Kui sa seda loed ja mõtled, et olen täitsa sooda peast. Siis ma ütlen, et sul on õigus. Ise arvan täpselt sama, sest mitte ükski normaalne inimene ei hüppa alla 3000 meetri kõrguselt..mingi kiiks peab ikka inimesel olema! Aastal alguses olin veel kindel, et pean ka sel aastal sünnipäeva, siis päris kiiresti sain ma aru, […]
Mulle on seda nalja tehtud juba päris pikalt. Olen saanud eetriaega, olen sattunud ajakirja kaante vahele aga et kohe kuulsam…ma ei tea. Eks seda ole ka naljaga tehtud ja naljaga kaasa mindud. Mida ma arvan Maahommiku poistest?! Üldse see, et nad kirjutasid mulle ja ütlesid, et neil oli nii tore ja meil siin
100 korda kuulsam..jälle! Loe edasi »
Ma nüüd ei teagi, kas ma olen trotsi täis või minus on hetkel kuidagi palju tuska, mis reaalselt viis mu meeleolu nulli. Olen teile võlgu ka ühe suure vabanduse. Olen teid unarusse jätnud. Lubanud kirjutada rohkem, ent mu viimane postitus oli juuni viimasel nädalal. See peaks nii mõndagi ütlema. Kas ma olen lihtsalt laisk
Mina unistasin sellest, kuidas minu lapsed kasvaksid maal ja saaksid kogeda kogu seda lapsepõlve ilu ja valu. Olengi teinud nalja, et hetkel ma elangi sellist elu, mida ma lapsena väga ei armastanud. Kuid ma olen väga tänulik oma emale, kes seda kõike on võimaldanud. Tugev maanaine, kes kasvatas üksinda üles 5 last ja samal ajal
Kuniks kohupiim nõrgub, mõtlesin, et leiaks veidi aega ka blogimiseks. Kips pole veel tulnud. Kuigi eeldatav tarneaeg oli juba 21.06, ehk siis seni elame me veel kaoses ja seisame ehitusega paigal. Pöidlad pihku,et kips tuleks lähipäevil ära. Laste isa tegi raamistiku lõpuni. Saame varsti tantsimises pausi teha. See hooaeg on kuidagi pikaks
Uuh, lõpuks ometi remondi lainel. Tegelikult oleks pidanud tegema seda ammu aga alati oli asi raha puudumises, sest kui autoremondid ja ootamatused võtavad hingetuks, siis on raske leida seda raha, millega remonti teha. Lükkasin edasi seni kuni ühel õhtul avastasime midagi nii hullu, et olin valmis terve kuu ainult kartulit sööma. Ehk siis vanad ja
Elu remondi kaoses Loe edasi »
Ei ole surnud! Täitsa elus. Kuigi vahel küll mõtlen, et nüüd annan otsad, läheb hetked mööda ja siis tunnen jälle ja vot niimoodi ma vaikselt elangi. Ahnitsen endale muudkui kohustusi juurde, toimetan siin-seal ja lõpuks ei saagi aru, kus ma mingil hetkel olema pean või mida ma olen lubanud sellele ja tollele inimesele. Ei mingit
Tegelikult oli see kohe alguses hull plaan, mis iga päevaga aina kasvas jas lõpuks oligi see plaan küpse. Olin päris palju mõelnud, kas lähen kõikidega või jätan poisid ema juurde, sest Herta Hermiine olo kindel tulija. Tagasi sõiduga oli täpselt sama. Kas lähen ema juurde või jään ööseks õe juurde või põrutan ikkagi koju tagasi?!
Mängule sõit..koos lastega! Loe edasi »
Korra kuus on vist juba okei anda endast teada. Mul lihtsalt jääb see blogimine kuidagi nii tahaplaanile. Lausa häbi võib hakata. Tegelikult tahtsin ma kirjutada oma eelmisest nädalavahetusest. Kohati jäi mul endal elline nagu nagu oleksin leiutanud endale ajamasina ja sellega 17 aastat tagasi läinud. Varasematel aastale olen olnud selline passiivne Kalevi poolehoidja, mängudele ei
Just tänasel päeval täitus minul 2 aastat haiglas töötamisest ja iroonilisel kombel istun ma hetkel hoopis teises kohas, teises valdkonnas ja tundub, et võin olla rahul. Alguses on ikka päris hirmutav kuid ma usun,et varsti tunnen siin end üsna hästi. Loodan, et mitte liiga mugavalt😄 See kuu veel toimetan kahe koha peal ja juba kuu
