Ei teagi eriti , kust otsast alustada . Või siiski..tänasega lõpps mu kuue päeva töö elu. Eile oli kohutavalt tore, üleeile täpselt sama ja niii tagasi mõeldes. Neli viimast päeva käisid meil püsikliedid, Walesist. Tegelikult olid nad tulnud oma sõbranna juurde, kes oli nimelt eestlanna ja elas eestis. Niiii toredaid ja niii armsad . Alati oli neid näha hommikuti ja siis õhtuti. Ja kõik need päevad sain mina koos Anna-Liisaga neid teenindada , mis oli ülimalt meeldiv . Eile päeval eid polnud ja ma pikkamisi ootasin , et millal nad Pätrickusse naasevad. Mina pidin kuueni alumisel korrusel tiksuma. Jotsi sain kõvasti, rohkem kui tavaliselt. Felika käis ka oma sõbrannaga seal ( : Kuuest sain minema, läksin märkmikku endale ostima. Kuskil polnud , siis ostsin ma endale hoopis juuksevärvi. Jaah, see XXXL , võimis see oligi. Käisin kaubahallis läbi ja suundusin Patrickusse tagasi. Täielik vaikus, kaheksa aeg läks hulluks ja ma otsustasin Anna-Liisale appi minna. Siis ma sain endale 4 tundi juurde. Kuidagi viisi ma pean selle 500 krooni tagasi saama, je. Ülimalt tore oli olla koos , nagu alati. Ja siis tulid meie silmarõõmud, noormehed Walesist. Hullult naeratasid ning lehvitasid meile. Pool kaksteist saime me teada, et see on nende viimane õhtu Tallinnas. Ma poleks pidanud seda kuulma , täitsa tuju viis ära . Õnneks mul on alles nende kaart, mille nad ükskord lauale jätsid. Kaardi peal oli üks koht kuhu nad olid pastakaga kirjutanud ja selleks oli ” Hollywood” . Hah, see tõi küll väikese muige .Ülejäänud aja ma rääkisin Anna-Liisale , et nad võiksid enne ära minekut hommikul siit läbi tulla. Tööpäev lõppes edukalt, saime tippi ka. Kokkad panid natukene näkku ja keeldusid 23.20 tellitud toidtude tegemisest. Need olid need samade Walesi tüüpide omad. Käisime Anna-Liisaga korda möödaköögi vahelt ja lõpuks nad siiski tegid ära. Vingusid aga tegid siiski. Ma sain jälle selle samuse A-rühma taksoga koju sõita. Ma arvan, et Anna-Liisale jääb see kauaks meelde , kui ta kuulis mind veetsee juurest karjumast , et A-rühma takso ja pärast seda oli ainult kuulda mu papude häält ning tagumise ukse kinni panekut.Haarasin veel prügikotid ka kätte ja laua jooksin pürgikastide juurde, et saaks kiiresti takso peale minna. Eluparim takso ja eluägedaim TAKSOJUHT. Seesama rokipeer, seesama hea takso. Ja selle mehe jutt oli ka kohati nii naljakas ja samas nii tark, et meil jäi Anna-Liisiga üle vaid nõustuda.. Kella üheks olin kodus. Võtsin jalatsid ära, panin jaki rippuma, avasin oma toa ukse,panin koti toolile ning suundusin kööki,kust ma avastsin hudge nõude hunniku. Kadi ei jaksanud neid ära pesta, hah. Tema jõi oma sõpradega seal, mitte mina. Pesin poole hunnikust puhtaks ning siis läksin pead värvima. Hoidsin naguniii vähem kui pool tundi peas, kuid siiski jäi mul punane hullult hästi peale. Kolme aeg panin oma äratuskella kell viie peale, et hommikul jooksma jõuda. Ma olen alati thtnud päikesetõusuga jooksmas käia , kuid täna polnud just see päev. Arvake, kas ma kuulsin äratuskella või parem seda, et kas ma jõudsin jooksma? Jooksma jõudsin küll, kuid alles siis kui Kadi mind ülesse ajas. Ja see oli pool üheksa hommikul, üldse ei jaksanud. Panin kadi sinised vanakooli liibukad jalga õigemini retuusid mis olid lühikesed. Särgi ning võtsin pusa ka kaasa. See oli meie esimene jooks koos. Pärast olid mu jalad veel valusamad kui nad hommikul olid. Ja see mõte , et nende samade jalgadega pean ma veel 12 püsti seisma. Oeh, jummeljummel. Tööle jõudsin ma peale ühtteist, käisisn Westmanis endale sukkpükse ostmas. Täna panin klambritega juuksed kinni ja hullult kiideti mu soengut ning seda punast värvi, hahah. Tööl oli lõbus, päevasel ajal kiilusid pocketid kinni ja toidud läksid kuskile nii muuseas kaduma ja üleüldse aga tegelikult oli see täitsa tore ning kohati naljakas. Töökaaslased on toredad, noh alati annab soovida aga selle kohapeal ma ei viitsi enm kurtagi. Tõsiselt, asi pole lihtsalt seda väärt. Tööpäev läks kiiresti, sain poole kümnest õhtul lahti ning peale seda jooksin ma marsa peale, et kaheks päevaks maale minna. Läksin istuma ning panin oma mp3 mängima. Kui ma tavaliselt mp3 sisse lülitan, lööb ta mulle selle loo ette, mida ma viimati kuulasin. Ja selleks oli Mika-Any Other World . Lugu , mida lihtsalt peab kuulama nii , et mõtled sõnadele. Ma ei viitsind är vahetagi, kuulasn terve 80 kilomeetrit ühte ja seda sama laulu. Ma ise imestasin, et mu mp3 peab vastu. Sest mu mp3 aku oli täitsa ausõna peal. Ja peale Benoga sõnumite vahetamist, tuli hullult kurb tunne peale. Sellinne mis lihtsalt närib sul seest. Ma peaksin tegema uuesti nii, et mu sõbrad oleks mull esimesel kohal. Sest ma olen siiamaani veendunud, et kui pole sõpru, pole sul mitte midagi. Sõbrad = Elu. Kõik teised tulevad ja lähevad, armastatud lähevad ja tulevad uued ja paremad aga sõbrad on need kes jäävad . Osad ei jää, enamu ikka jäävad. Mul on hetkel kahju sellest, et mul on hetkel mu töö # 1 ja vaba ega praktiliselt polegi.Aga hea uudis on see, et ma saan Benoga kolmapäeval enne bändiproovi kokku ja kui hästi läheb, võin ma nende proovi minna. Jei, sesmõttes siis oleks jälle nagu vanasti. Beno küsiks mu käest arvamust iga asja kohta, palub avaldada oma arvamust ta laulmis oskuses. Ma ei tea, Beno on loodud lauljaks, ma ütlen. Ma mäletan seda, kui Beno mulle õhtuti telefoni laulis ning kitarri mängis ja mina olin alati see, kes sai ta uutest ideedest esimeste seas teada. See on kindel, et ükskord kutun ma t enda juurde ja me räägime terve öö. Sest temaga oleks mul palju palju rääkida. Ma võiks kasvõi tema juures, tema köögi põrandal lesida koos temaga ja lihtsalt arutada maailma asju. Ma tunnen sellest puudust, tema ülisoojast ning mõnusast köögipõrnadast, sellest kui me Oliveriga tema juures oli, sellest kuidas ta mind ülesse äratas. Hommikuti tegi mulle kohvi ja üleüldse temaga seoses tulevad kõige paremad mälestused meelde. Ja kevadel kui ilm väga ilusaks lähvad, kavatsen ma ta hoovist (teatud kohast) oma huulerõng ülesse otsida, see kadus talvel mürades ära / :
Viimasel ajal ihkab mu hing midagi , mis muudaks mu elu. Kedagi , kes tuleks ja varastaks mu maailma. Kes rööviks kõik mu mõtted ja kõik mu soovid .
Aga ma pole veel leidnud kedagi sellist. Aga ma otsigi hetkel kedagi. Ma parem lihtsalt ootan ja veelkord ootan. Aeg annb meile kõik vastused.
Paljust oleks veel kirjutada aga mu emme soovib, et ma magma eäheks. Ma eriti ei jaksa talle vastu ka vaielda, niiet ma parem lehvitan valget lippu ning poen ülimõnusasse voodisse. Hommikul kavatsen veel jooksma ka jõuda,
Headöödteilejamulle.
