Päev on ilus , nagu me eile Hardoga arvasime . Tegelikult ma magasin hullult kehvasti millegi pärast, pea natukene valutab ja üleüldse tunne on kuidagi moodi vastik. Peale selle on kael ka haige.
Eile õhtul marsas ma mõtlesin niii palju nende viimastele päevadele ja ma ei usu seda siiamaani. Kõik näib nii uskumatu samas olid need eluparimad päevad. Lausa võimatu on hetkel suvalt käituda ning mõelda. Ma ei tahaks hakata midagi lootma, ma ei kavatsegi hakata. Ma luban endale, et ma ei mõtle üle. Lihtsalt üritan nautida seda, mis mul on. Hetke seisuga on mul palju palju rohkem kui reede hommikul ärgates ma arvasin.
Nüüd on mul hommiku kohvi aeg.
