Saunapidu-ei läinudki nii metsa, kui ma algselt karstin. Leil oli piisavalt hea, et end mõnusalt tunda. Tegelikult tundsin ma nende seas niigi ennast jube mõnusalt. Pärast sauna, mmm. Jõime kohvi ja hakkasime jalamängu mängima. Ma olen kindel, et see jääb alatiseks üheks meie lemmikuks tegevuseks. Lihtsalt midagi liigagi head ja naljakat. Eriti neid pilte vaadata, naeratus tuleb suule. Aga Vallo peale olen ma vihane. Päeval ajas ta närvi oma vaatamisega ja õhtul peale teiste ära minekut läks asi hullemaks. Lihtsalt vaatas ja ma küsisin, et mis sa vaatad. Ta ei vastanud midagi, jätkas vaid. Ma ei viitsi selle asja pärast närvi ka minna, aga lihtsalt.. see on ilmselgelt niii häiriv asi. Räägiks ta ometi, ta ei tee sedagi. Lihtsalt, saatis mulle sõnumi, et Vana arm ei roosteta. Nagu maria ütles, et sellega tuleb elada. Ma ei tea, mida ta mõtleb. Meie aeg oli 3 aastat tagasi ja see jäigi minevikku. Ma ei vaja sellist asja, et õu ma armastan sind siiamaani, või mul tekkisid uuesti su vastu tunded. Milleks? Kui ta teab väga hästi, et mina olen JUBA ammu oma elu edasi läinud. Väga ammu. Isegi Vallo läks ja nüüd kui meil soojenesid need sõprusuhted, tuleb sellinne asi. Ta keerab selle kõik sinna samusesse. Ma ei tahaksi enam, taga isegi rootsi minna.
Ja see on raudkindel, et ma ei lähe hommikul Valloga tagasi tallinna. Ma ANNAKS LIHTSALT OTSAD!
