..

Milleks, me räägime seda-mida me tegelikult ei mõte? Milleks, me ülteme seda, mida me tegelikult ei taha? Milleks, me teeskleme kedagi teist? Milleks, me ei julge avalikustada oma tundeid? Milleks, me vaikime kuigi süda ihkab? Milleks, me ei lase kedagi endale ligi? Milleks, me kardame haiget saada?
Miks küll räägime, et meid ei huvita mitte miski, mida keegi ütleb. Miks me peame teekslema pohhuiste, kui me seda ei ole?
Ma usun, et mitte millegile ei leiaks me seda õiget vastust. Niii palju küsimusi aga mitte ühtki vastust.
Milleks me väidame, et meil pole aega? Kuigi meil on alati aega, kuid seda tuleb osata kasutada. Miks sa põed oma tehtuid otsuseid, kui sa tead, et seda kõike saab muuta?
Sa küll võid arvata, et kõik on kadunud. Tegelikult nendest väikestest ning sulle tunduvate tühjade sõnadega saab muuta, palju. Sa saaksid.. kui sa vaid tahaksid. Asi on alati tahtmises olnud. Kõike saab kui väga tahta.