Mäletad sa seda päeva , kui me esimest korda kohtusime? Mäletad, sa seda millest me rääkisime? Mäletad sa seda, kui me avastasin mõnigaid ühiseid jooni? Mäletad sa, kuidas sa mulle head aega ütlesid?Mäletad sa , et me mõlemad arvasime, et noh kunagi näeme? Mäletad, sa kuidas me üksteise numbreid tahtsime? Mäletad, sa seda hommikut kui sa linna tuled ja kui ma ütlesin, et lähme tartu? Mäletad sa seda head päeva, mil me koos veetsime? Mäletad sa seda nägu, kui me lõpuks peale saime?Mäletad, sa neid hetki kus me naersime?Mäletad, tagasi tulekut? Mäletad sa seda, kuidas sa mu juurde tulid? Kuidas me rääkisime ja kuidas algas see kõik? Mäletad, meie esimest suudlust? Mäletad sa , järgmist hommikut? Mäletad sa seda, kuidas sa mult käest kinni võtsime ja me läksime linna? Mäletad, sa rongi sõitu? Sinu juurde mineku? Sealt tagasi tulekut,tamme pargis oldud aega? Mäletad, kuidas me mõlemad nautisime? Mäletad kuidas a ütlesid, et ma meeldin sulle ja, et ma su hulluks ajan? Mäletad sa neid lahus päevi,kui me ei näinud üksteist? Mäletad sa neid kallistusi, neid suudlusi, mis mind õnnelikuks tegid?Mäletad sa seda, kuidas ma sind lõnguseks kutsusin? Mäletad meie pätricku aega? Seda istumist ning ootamist? Mäletad, kuidas ma sind hommikuti vaatasin ja kuidas me koos hommikul kohvi jõime? Mäletad sa meie laulu veel ? See oli Bleeding LOve, mis mind siiamaani kummitab ja ma võin õelda, et ma juba vihkan seda laulu tasakesti. Mäletad sa seda, kui me linnas olime ja kuidas ma sind mingi hetk kinni pidasin ja kallistasin? Ma tahtsin, et see hetk jääks.Ühesõnaga , sa mäletad seda meie aega ? Ma mäletan isegi lõppu hästi. Seda kurba , kuid siiski..Samas ma teadsin, et see aeg tuleb. Ma teadsin, et meiega on kõik. Ma teadsin seda juba paar päeva ette.. Ma tundsin seda. Kuid hea on see, et sina ei näinud mu pisaraid.Ma polekski tahtnud, et sa näeksid. Ma ei oleks sulle tahtnud näidata, et mul olid su vastu tunded tekkinud. Mingisugused , need kõige algsemad. Ma ei tahtnud, jälle su ego tõsta. Ma teadsin, et sa oled endast heal arvamusel ja mulle ülidselt see meeldis.Samas ma teadsin, et mitte miski ei kesta lõppmatuseni. Ma kardsin end sulle avada, ma karstin haiget saada. Ma kardan siiamaani.Jah, ma tean, et meie lugu pole enam. On vaid mälestus, meist. See hea mälestus, see hea aeg. Kui sa näeksid mu silmi, siis sa arvatavsti sa näeksid, seda valu ja isegi mõnda pisarat. Ei ma ei nuta, ma vähemalt proovin. See nädal mis oli, tõi mind maapeale ja ma unustasin juba su olemasolu.Aga nüüd on Kümnes kuuspäev, seesama meie kuupäev. See kuupäev lõpetab selle kuu sündmused.Ma jätan nüüd selle sinna paika. Sest ma olen õppinud eluga edasi minema ja ka ilmselt sina. Aga mul on kurb mõelda selle peale, et ma ei tea mis sina tundsid. Mis oli su mõtteis, kui sa tegid selle otuses. Aga ma ei taha, et sa kaoksid mu elust, jäädavalt.Ma tahaks sind oma ellu, kasvõi sõbraga. Sest sinus on midagi sellist, mida ma hindan. Ma tahaks suga msn-is lobiseda, teada kuidas sul läheb aga me mõlemad teame, et meile kummagile ei meeldi msn-is üksteisega rääkida. See polnud mõeldud meile.
Aga nüüd, varsti sean sammud tallinna poole. Panen peale oma kollasse jaki, teen end valmis ja lähen siit naeratusega minema. Sest , noh.
Suvi on käes.
