Vastik tunne on. Chino lahkus mu juures. Ta sai isegi vist aru, et ma pole millekski valmis . Ma lasin oma võimaluse käest Chinoga. Kui ma oleks vaid tahtnud, oleks see poiss juba minu. Ta pole see poiss, kellesse ma armuks ja sellest on kahju. Isegi Maria 8tles, et me sobiks isegi liialt hästi. Tal on ju kõik olemas, kuid siiski jääb midagi muud. Aga mis ma ikka kell kolm vaevan oma pead selliste t8histe asjadega. Mul oleks palju targemat teha.
varsti tuleb silver ja ta sober – kahjuks nad peavad madratsi peal magama. Nii kahju,
