Mmm, tänane päev on olnud üldiselt mõttetu. Lõunal sisutasin end peavalu valutamisega, kohvi joomisega, emme tehtud pannkookide õgimisega,muusika kuulamisega, käisin isegi korra looduses : O
Ja mu kass otsustas esimesel korral tuua hiire oma poegadele mängimiseks ja teisel korral saabus ta juba pääsukesega. Suled lendasid, mm. Emme otsustas teda selle eest natukene karistada, ja.
Ja nüüd ma joon kohvi, vaatan telekat, ootan reporterit ning ootan seda uudist, kus teatatakse, et RASMUSE tapja läheb eluksajaks kinni aga ma tean, et seda ei juhtu. Need karistused on täiesti minimaalselt naeruväärsed, mis antakse kui sa oled kellegi ära tapnud. Marko ütles,et teda oleks pidanud panema elektritoolile ning nautima seda kuidas ta piinleb. Kurbus tuleb peale, mõeldes jälle Rasmusele ja sellele, et kui noorelt ta pidi surema ja veel kuidas.
Kuigi Rasmus oli mu koolikaaslane, ning me ikka suhtlesime, ma mäletan kuidas ta tuli mulle koolis alati vastu, naeratas mulle nagu ta seda tegi, mm ma ise kutsusin teda šokolaadipoisiks, sest nii see oli.. Alati nii rõõmsameelne ning sõbralik, ja kui meil olid tunnid koos oli see lausa väga lõbus. Ta surmast on möödunud kas pool aastat või rohkem isegi aga siiski..
Ja kui ma mõtlen sellele, 12 märtsil oleks me Henrist ilma jäänud, teeb see veel rohkem kurvaks. Hensu peab jumalat tänama,et ta ellu jäi. Me läksime teda 13-ndal kärduga vaatama ja me mõlemad saime šoki,sest tõesti teda polnud võimalik ära tunda , täiesti õhupall, põletusjäljed igalpool,nina oli puruks, silmi polnud olla ja see kael ning see kõrv. Ja närvi ajab see, et MARTINIGA pole ikka veel midagi tehtud, käib vabalt ringi. Ta ähvardas veel ühte meie sõpra, ja. Kõik me olime kabuhirmus,sest me teadsime mida Martin teha võib. Ükskord Regaliasse minnes kõndis ta meie taga , tõmbas prügikoti endale pähe ja näitas näpuga minu peale,et see ongi see tüdruk kes käskis, mul koti pähe tõmmata ning oksa puua.Aga ma ootan ka seda päeva mil see juhtum ükskord läbi saab.. Aga hensu on siiski täiesti korras nüüd ja kõige tähtsam on see, et ta huumorimeel on alles ja mida kõike veel. Kuigi..oleks teda hiljem leitud, poleks ta enam meie seas ja see paneb mõtlema,et kui kallis ta on ja kui valus oleks olnud see kaotus..see oli mu elu peaaegu nutuseimad päevad, ma nutsin öösel mõeldes selleleja järgmisel päeval pidin ma tallinnase hääletama,et jõuda haiglasse ja isegi tee peal ning kus iganes tulid pisarad,mõeldes sellele kõigele.
Aga okei,see teema on ammendatud
baidevei, See pilt on ilus, sobib ideaalselt sellise tseti ilmaga, mis siin valitseb hetkel. Lihtsalt ilus vaadata.
Ootan õhtut ja, et saaks kella kolmeni msn-is tsätitud. PIDNZ!
* nunnu oli see, et ma sain Laeriga jälle räägitud, suhtlesime viimati ee 3 aastat tagasi, või kaks.
