Mmmm päev algas toredasti. Sain kohe haagissuvila peale, mingi soomlased võtsid lampi peale. Praktiseerisin natukene siis inglise keelt ka . Hästi toredad olid nii muuseas, üritasid mul igahinna eest seda olukorda mugavamaks teha. Panid mind pirital maha ja soovisid head päeva. Ma vastasin naeratusega. Bussis linna poole sõites nägin ma muidugi Rolandit. Ta on vist tagasi normaalseks hakanud, enam ei joo nii palju.Linnast suundusin oma kompsudega mm roccal maresse. Kirsti tuli mulle vastu, je. Läksime ja otsisime mulle kingi või jalatseid. Musti oli vaja aga sellega oli raskusi. Ning lõpuks me leidsimegi. Ma lihtsalt pidin nendega rahul jääma, aeg aina liikus edasi. Ja siis me suundusime mäkki. Ma nautisin seda suurt mäki einet , plus ostsin veel ühe juustuburgeri sinna kõrvale. Polnud nii ammu sellist asja näinud. Siis me läksime kristiinesse. Vaatasime Imre üle ja suundusime new yorkerisse ning mm Zarasse. Soetasin endale siis lilla maika, valge pluusi,kirju salli ning niivõrd ilusa kolmveerand varrukatega kampsuni. Peale seda läksime me Jako maja juurde,sain lõpuks püksid kätte. PIDUPIDU! Siis saatsin kirsti ära tagasi ning ise tulin uuesti linna ning suunudsin laulukale. Peale nelja natukene sõitsime välja. Ma võin õelda,et igati mõnusad meeskonna kaaslased aga üks oli väga ebameeldiv. Ma üritasin mitte sellest välja teha aga kui me kooos värvavas pidime olema, oli see lausa võimatu.Peale viite olime kohal, natukene vaba aega . Need künkad olid muidugi üüratud ja nendest ülesse ja alla jooksmine oli täiesti trennilaadne asi. Seitsmest asusime tööle. Olin sissepääsu juures,mm. Terve see aeg sadas vihma, kord tuli äikest, siis padukat ning see äike ja välk muutusid aina hirmutavamaks. Aga tegelikult oli see mõnus, mõnus oli vaadata kuidas äkki väga suur osa valgeks läks. Ma olin üleni märg, külmetasin ja tuul oli valmis ümber puhkuma. Töölõppedes oli tore,et saime riided no natukene midagi kuivemat selga panna. Mul nagu polnud ühtegi kohta,mis oleks kuiv olnud. Ja siis ma sain emme ning Aarega koju. Enne seda pidime me Tapalt läbi käima, et aare poeg ning ta tüdruk peale korjata. Isegi autos ma värisesin ja hullem uni tuli kuidagi peale. Kuskil kohas hüppas meile ette metsseakari, üks sai löögi. Aga kui oleks see suur sinna alla jäänud, siis oleks see olnud natukene kurvem. Ehamtus siiski oli, arvasin ,et väike sai surma. Aga ei saanud,tttore.
Käisime veel võsult läbi,panime nad maha ja nüüd oleme siin kodus. Jalad olid läbi vettinud ning ma loodan,et ma unustasin oma rohelise kampsuni bussi,nagu tõsiselt.
aga ma ei kurda, tore oli. Märg aga tore
