Sõit sinna minnes oli üpriski väsitav. Lasin kohati silma looja. Mikk otsustas ka mulle helistada ning välja kutsuda. Õu düüd , ma olen hetkel viljandis. Ja nii see jäigi. Käisime kõige pealt tädi ja onu juures läbi ja ema veetis hullult mu aega. Pidin juba ammu linnas olema. Mm , varsti kunagi sain ka Elariga kokku. Mul on ääretult hea meel selle üle , et ma sain selle poisiga tuttavaks. Ilmselgelt me jalutasime viljandi vahel ja iga teine inimene teadis teda. Ma ei hakka midagi ütlema, ma ei taha midagi õelda, las ta jääda igaljuhul. Siis saime me Kristjaniga kokku , kellega koos käisime me seppälas. Ta soetas endale ühe musta-punase kampsuni, jaa. Pärast seda läksime me poodi, Elari soovis süüa. Miiisu komme polnud, niiet ma pidin leppima nende vahvlitorukestega. Liikusime Kristjani poole. Tahtsin kohvi, Kristjan pani vee juba keema ning siis avastas,et kohvi polegi. Ja kas ta läks poodi ostma? Jah, läks küll. Tuli tagasi, siis polnud enam piima. Tegelikult piim oli aga mingil imelikul põhjendusel tuli sealt ainult vett välja. Ma pidin kolmandat korda leppima musta kohviga, millel polnud isegi suhkrut sees. Istusime maha ning vaatasime kreisiraadio episoode. Alguses olid väga naljakad, lõpus enam mm eriti polnud. Aga igaljuhul oli tore.

Varsti me liikusime ära , Elari viskas mind mu täid teeotsa ning liikus ise oma üliägeda hipivaguniga edasi.

Pidin emmet ootama tund aega väljas, valus. Vihastasin veits, sest ta ütles,et saab poole tunniga hakkama aga seda ILMSELGELT ei juhtunud.

Tagasi tulles lasin ma istme nii alla kui võimalik ja lihtsalt magasin. Paar kõnet segas selle mõnusa olemise ära aga pole midagi. Ja ma jätkuvalt ei taha süüa. Mul ei lähe alla lihtsalt, tahaks samas ma ei suudaks.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga