niiiii jube uni on peal. Kell saab kaheksa ning mu emmekallis pole ikka veel valmis. Ja kas ma mainisin,et noh ma vihkan ootamist?
Hetkel teen ma aegaparajaks Riho unenäo blogis tsillides ja jätkuvalt ma loen 21-nda augusti sissekannet.

: Sõidame Siimu autoga. Esiistmel istub Täpsu. Järsku käib räme pauk ja auto esiosa justkui liigub minu poole. Siim ja Täpsu käivad vastu esiklaasi, mina lendan vastu esiistme seljatuge. Tuigun autost välja, Siim on kadunud. Märkan, kuidas ka Täpsu autost välja tuigub kuid siis järsult kokku kukub. Tal jookseb kaelast verd ja kiirabi viib ta minema. Kiirustan haiglasse. Sinna jõudes on ta juba elavate seast lahkunud. Hoian teda ja nutan. Nutan ja nutan, ja ei jäta nutmist. Isegi ei saa aru, mis sõnad mu suust tulevad, kuna ma ei suuda end selgelt väljendada, pisarad aina voolavad. Miks oh miks? Ärkan.Elu esimene unenägu, mis mind täielikult rivist välja lõi. Ärgates sain ma peale mõnesekundilist mõtlemist aru, et see ei olnud reaalsus, kuid seda unenägu mälus uuesti ringi kedrates, süvenes “kass” mu sees veelgi.

See ei jäta ilmselgelt mind ikka veel külmaks. Ta nägi seda siis kui ta minu juures oli. Ja ma istun alati ees,