Ma tõepoolest ei saa aru,kus tuleb mu tujutsemine. Viimati tujutseni viimati jaanipäeval.Tegelt oli see sellinne tore pähe, mil mul oli täiesti suva. Tahtsin kõik saata sinna toredasse kohta,nagu see teistel kombeks on.Aga nüüd olen ma samal lainel. Loomulikult mul pole mõttes, kõiki ja kõike pikalt saata. Sellinne imelik tunne on lihtsalt, sellinne nõme tujutsemine. Täielik teadmatus. Ma lihtsalt ei tea..midagi. Tahaks lihtsalt olla ning mitte mõelda homsele päevale.Elada ükspäev korraga ning see homne on sinu jaoks kõigest üks kaugetulevik. Lihtsalt nautida, nautida nagu vanasti ning lihtsalt olla , mitte midagi tegematta.
Kord lülitan telefoni välja,kord lülitan sisse tagasi. Kord vaatan kella, kord ei lähe mul see aeg kordagi..
Hetkel ma tean vaid seda,et mul on üks müts valmis ning teine on pooleni. Ja muidugi, ma lähen teen kohe kohvi endale ning naudin televiisori olemas olu ja .
Ja juhul kui Elari peaks homme sauna tegema, lähen ma kindlasti viljandisse. Aga see on ka , juhul kui….
