Ma tuletasin endale meelde oma vanu blogi aadressi linke. Niisiis ma tuhnisin iseenda minevikus ja lugesin igat rida, mida ma olin sinna kirjutanud. Kohati oli lausa naljakas,kohati oli lausa valus. Valus oli lugeda,et kuidas ma suutsin nii palju haiget teha, eriti Heikole. Tema oli minu esimene ning tõeline armastus ja vastupidi. Meie suhe kestis aasta ja kaks kuud, oleks veel kauem kestnud kui poleks mina teda kaks korda maha jätnud. Meie suhe oli justkui seebiooper. Me elasime kõik, peaaegu kõik üle. Lähedased teavad, millist peavalu see alguses meile mõlemale tegi. See kuidas see kõik algas. Kuidas ta Merjele mind eelistas, samas oli tal raske otsustada aga muud võimalust ma talle ei andnud. Peale seda algas meie paradiis. Kuigi me olime niivõrd erinevad, suutsime me sellega leppida ning see õpetas, kuidas tuleb teise inimesega arvestada. Minul isiklikult oli sellega raskusi. Sest ma olin harjunud sellega,et ma saan kõike mida ma tahan ning minu sõna jääb alati peale. Aga keegi ei suutnud mind ringi kasvatada. Heiko teab väga hästi, et kui ma midagi ütlen, nii see ka jääb. Ta teab,et ma teen alati kõike teistmoodi ja ilmselgelt on see meie mõlema ajaraiskamine. Nagu Heiko ema mulle kunagi ütles, et ma oleks justkui hipi, kes ei allu reegitele ning kes teeb seda mida ta ise tahab ning osad nimetasid mind ka pohhuistiks.
Tegelikult ma jätan siinkohal selle teksti katki..Aa mul oli ka point eksole! Iga inimese elus seiklevad nii mitmed kallid inimesed läbi ning iga inimene jätab neile oma jälje. Kui inimesed kes on suhtes, räägivad nad ikka,et sa oled parim mis mul kunagi olnud.Ma nõustun, mõnda aega see justkui oleks nii. Aga samas me teame,et mitte miski ei kesta igavesti.Et ükskord saab see ikkagist otsa. Sellega kaasneb ka palju valu ning meeletuid palju pisaraid. Mõnda aega sa kindlasti ei näe mitte millegil mõtet. Nagu õeldakse, aeg parandab kõik haavad. Ja kui mõne aja tuleb järsku keegi su ellu ja paneb unustama kõik selle halva ning näitab,et justkui tema oleks see hr.õige. ..ja siis tekib jällegi sama situatsioon. Sa kiindud temasse, sa armud temasse ning lõpuks võid ka oma huulelt lausuda need kolm sõna. Need sõnad, mis panevad sind tundma täiesti teistmoodi tunnet, sa tunned kui eriliseks võib keegi sind pidada, sa tead,et kellegi jaoks oled sa kogu tema maailma nagu meil tavaks õelda… ” Sa oled mu kõik”. Ja samas jällegi läheb päevad,nädalad,kuud-aastad mööda kui sa jällegi leiad sa end üksinda kuskilt tühermaad. Sul ei ole kedagi, sul pole seda ” su parimat”. Aga sul on sõbrad. Ja mina isiklikult tähtsustan sõprust rohkem üle kui armastust. Kunagi Heiko andis ka mulle valida, kui ta arvas,et meil on ahtiga midagi. Miks me ikka ülepäeviti kokku saime. Tegelikult olime me ilmselgelt lihtsalt väga suured sõbrad kuigi ma ei saa eitada,et ma meeldisin talle. Ta andis mulle valida, et kas sõprus või armastus tema vastu. See oli raske, loomulikult ütlesin ma talle alguses,et see teine variant kuid mul oli aega selle üle veel järele mõelda. Hommikuks oli mul kõik selge,et sõbrad on siiski need ühed tähtsamad. Ja kui ma heikole seda ette reserveerisin, ei jäänud tal lihtsalt muud üle peale selle, kui ta pidi sellega leppima.
sest ma tõdesin, sõbrad on sul alati olemas kuid su armastatud inimesed( Tüdruksõbrad ning poissõbrad) tulevad ja lähevad. Üksikud jäävad vaid pidama.
Sõbrad ongi need TÄHTSAMAD !

Mul on olnud vähe suhteid aga heikoga suhtes olemine, oli siiski siiamaani mu parim kogemus.
Hardosse kiindusinma välgukiirusel. Ta tuli mu ellu nii järsku ja samas ta kadus mu elust nii järsku. Nagu oleks kõik tasakaalus olnud. Aga mul on hea meel nende üle,et nad on õnnelikud.
Naljakas oli see,et heiko arvas seda,et kui me lahku lähme olen mina see kes leiab kohe uue. Ta teadis , et ma meeldin paljudele.See polnud ilmselgelt kellegile üllatus. Aga kõik oli vastupidi, hoopis tema leidis. Kuigi peale septembrit ta väitis,et armastab mind ikka veel ja paari nädala pärast oli tal juba silmarõõmuks Annika. On hetki, mis teevad mulle haiget ja üks hetk oli kõige valusam. Ma mäletan seda,kuidas ta minu juurde tuli. Ta tahtis mind kallistama jäädagi, me rääkisime ja rääkisime.Panin isegi küünla põlema. Olin olnud tugev siiamaani aga kui ta hakkas annikast rääkima. Varises kõik kokku, ma uppusin pisaratesse. Ta teadis , et isegi mulle teeb see haiget. Nii tugev nagu ma ka olin olnud. Ma olin lihtsalt harjunud sellega,et Heiko on mul alati olemas. Ma võisin kõike teha aga ta armastus minu vastu püsis ikka veel.Ma võisin kasvõi talle öösel helistada ja paluda kasvõi seda,et ta tuleks minu juurde. Ta oleks tulnud,ta oleks kõike teinud mida ma oleksin tahtnud. Aga niii valus nagu see oli, pidin ma leppima sellega,et on nüüd ainult Annikale olemas. Mingi aja pärast suutsin ma ennast kokku võtta ja leppida. Saatsin ta ilusasti ära kuskile kaugele. Me suutsime mingi hetk sellest teemast vaikida aga siiski. Lõpuks ma sõimasin teda, tema sõimas mind vastu. Me nutsime koos. Ta hoidis veel minust nii kõvasti kinni , tal oli valus mind vaadata. Mu süda võis rinnust välja karata. Mingi hetk ma lihtsalt ei suutnud ja sain ta haardest lahti ning läksin minema. Ma ei vaadanud tagasi, pole kunagi vaadanud tagasi. Aga kodu poole kõndides pisarad aina voolasid. Ja ma teadsin,et nöpsu on juba kodus ning ma võin ta õla peale nutma minna. Heiko oli nöpsule juba mitmeid kordi helistanud ja pärinud kuidas mul on. Tulin tuppa,üritasin kõigest väest olla tugev. Pühkisin pisarad ära, nöpsu tuli mu juurde ning kallistas. Ta ainult kallistas mind. Ja sel hetkel ma teadsin,et ta on igalajal mulle olemas. See kõik toimus vaikides ning vaikides läksin ma oma tuppa. Ja varsti tulin ma sealt välja , nagu poleks midagi juhtunud. Aga sellega minu ja heiko lugu veel pole lõppenud. Minu jaoks tundus olevat lõplik, kuid Heiko ei suutnud ilma minuta. Nagu ta ema ütles,et Annika asenab mind heiko elus. Tal ilmselgelt oli vaja kedagi ja samas nagu me kõik teadsime. Kõik tunded vastastikku olid olemas. Ja Heiko poolt on nad siiamaani. Meil on raske omavahel kokku saada, keegi ei luba. Me peame kõike salaja tegema ja see on lausa vastik. Just hiljuti ütles ta mulle msn-is , et ta armastab mind. Kuigi ta on annikaga suhtes olnud mmm juba oktoobrist saadik.
Aga Heikol pole selgroogu,tal pole iselooomu. Ja Annikagi on sellest aru saanud .

Aga Hardo kohta nii palju,et kõik mis oli, oli hea. Missest,et see kõik oli pinnapealne. Vähemalt tagasi vaadates tundub nii. Tema jaoks olin ma tõepoolest fantastiline inimene ning ma tean,et ma olin talle mm eriline ja üks asi seob meid siiamaani. Ja ma võin olla uhke,et ta valis selleks minu.