Ma tunnen nii väga puudu eelmisest hooajast, või siiski üleeelmisest. Kus ma olin praktiliselt igal mängul kohal. Ma tunnen puudust nendest parimadest fännidest kes usuvad oma meeskonda isegi siis kui neil just kõige paremini ei lähe. Nendest pisaradest, kui me tähtsaid mänge kaotasime. Sellest närvipingest ning sellest kuidas nad suutsid meid alati närvivapustuse ääreni viia. Sellest elamusest, nendest meeletudest trippidest nii lätti kui ka leetu, sellest karjumisest kus otsustad kõik endast anda. Sellest trummi löömisest, kui sa rütmi tegi teistele ette.
Kõigest sellest tunnen ma puudust. Tegelikult neid pisikesi detaile oleks palju rohkem aga need olid mis esimesele pähe torkasid. Parim aasta möödus mul koos nende parimatega.
Ma tunnen oma särgist puudust ning sellest number viiest , mis seal peal on.
tegelikult olen ma üritanud juba 3 korda magama jääda, kuid kõik see on kõigest üritus.
