Noniii mõeldud-tehtud ning sõidetud. Pakkisin hädavajaliku kaasa, tegin nii võileibu kaasa ning termosega kohvi. Ühte karpi soetasin ma veel kolm tomatit, ning kolm viinerit. Teise topsi panin ma emme tehtud õunamoosi ning siis kilekotiga võtsin ma saia kaasa. Muidugi punnitasin veel kotti oma musta värvi pusa ning kollasse jope ning peale selle võtsin ka mütsi nii igaksjuhuks kaasa. Kuigi mul oli täna jälle tukk üleval, niiet mul poleks seda nagunii vaja läinud. Loomulikult panin ma veel korvi telefoni ning kõrva panin ma kõrvaklapid ning panin mp3 ka sinna samasse..Riietus oli mul no loomulikult kohane. Helerohelised ketsid, mustad sukad, seelik,ja särk. Niimoodi minnaksegi rabasse tatsama. Liis pidi ka mingi aeg liikuma hakkama. Kuna ma olen väga kärsitu hing, otsustasin sõita talle vastu. Läksin läbi vihasoo ja siis sealt keerasin ma Võsu peale. Poole tee peal ma helistasin Liisule ning uurisin kui kaugel ta juba on. Selgus, et tal läheb veel natukene aega. Selle ajaga olin ma juba peaaegu Võsul..mm kilt jäi ainult puudu. Ja lõpuks ma nägigin Liisi..tema muidugi arvas,et ma ootan teda Vihasoo teeotsas. Ja ta mainis ka seda,et mõistus pole ju oma teha. Pmst sõitsin juba ligikaudu 15 km ära. Keerasime otsa ümber ja alustasime sõitmist. Sealt kotkale oli umbes 14 kilomeetrit. Tegime peatuse, paar venda naeratasid meile. Jõime kohvi ning Liis oli ninatpidi kaardis. Nii me alustasimegi suurepärast matkamist.. Üle kümne kildi oli sinna loksa tee risti, kust saab viru rabasse minna. Sinna minnes oli kohutav üles mäge väntamine. Kõige suuremast mäest loobusin, jooksin hoopis käekõrval rattaga ülesse ning ajasin Liisi naerukrampidesse. Nii me väntasime ja väntasime.Lõpuks olime kohal, ise ka nagu ei uskunud. Seal oli üks auto, milles oli kaks noormeest. Ühel oli ka fotoaparaat. Nad ütlesid,et oleksime viis minutit varem jõudnud..oleksime koos söögipausi teinud. Me ainult naersime ja need noormehed vaatasid mu riietust ning muigasid. Mitte halvas mõtte, lihtsalt.. meil oli naljakas, neil oli naljakas. Peitsime rattad kuskile metsa. Üritasime meelde jätta, kuhu täpselt me need jätsime. Alustasime matkamist jaa. Mingi hetk loodus kutsus liisi ning mina otsustasin teepeale nendele noormeestele joonistada. Joonistasin lille, sellisse suure ja mõnusa. Jätsin pulga ka sinna kõrvale..// Liisil oli mingi, et mismõtttes ! Liis astus loomulikult esimesena vette. Kuna need lauad, mis olid meile tee eest olid muigi ära vajunud. Ja loomulikult oli selle stendi juures sellinne kiri..” Kõrge veetaseme pärast pole võimalik rabas kuivaks jääda “. Mõtlesime suva, see ei saa ju nii hull olla. Aga oli, olime kohe alguses põlvini vees. Võtsin kiiresti oma helerohelised papud jalast ning hakkasin seda teekonda läbima sukkade vääl. Liis muidugi naeris, tema oli paljajalu. Kõndisime ja nautisime seda. Nii ilus oli lausa ! Jõudsime vaateplatvormile. Muidugi läksin mina kohe sinna ülesse ja avastasin,et kui ilus vaade sealt avaneb. Liis jõudis ka lõpuks ülesse. Natukene jäi puudu sellest,et oleksime seal oma pikniku pidanud. Kuna Liisi arvates, oli tuul seal nii kõva otsustasime alla tulla. Laotasime oma söögid laiali. Meil oli kokku kaks termose täis kohvi, mõlematel oli võileivad ning imekombel ka tomateid. See oli ilmselgelt väga naljakas. Muidugi oli liisi kohvi värv palju palju parem. Mul oli liiga vähe piima, jõin liisi kohvi ka. Naermist oli nabani, või kohe lausa jalgadeni. Liisiga on alati niivõrd naljakas , et igakord naerame ennast kuskile alla või kõige paremal juhul pisarateni.Pakkisime asjad jälle kokku ning suundusime edasi. See kõik pidi olema 5,5 km pikkune, kui õieti mäletan. Need laukad olid no nii normaalsed, nii ilusad. Kanarbikke oli ka hullult palju. Ma jõuan üldiselt siiski igale poole. Kõndisime ja kõndisime. Mõlematel olid jalatsid käes, jalad olid vees ja nii koguaeg. Vahepeal oli ka kuivad need lauad, jee. Liis astus koguaeg naelte peale, see tuli tal koguaeg hästi välja.Kuna me mõlemad arvasime,et see rada on nagu ringikujuline, ajasime me päris tükk aega seda ringi taga. Lõpuks jõudsime kuskile metsa, keerasime sealt tagasi ning avastasime ennast kuskilt…mm sügavalr rabast. Me aina vajusime ning naersime ja küsisime üksteise käest,et kuhu me sattunud oleme. Aga me muudki marssisime edasi ning edasi, kuni asi läks väga kahtleks. Me olime niivõrd sügavas rabas,et me ilmselgelt pidime tagasi pöörduma. Üritasime samat teed meelde tuletada, kus me tulime. Järsku leidsime me mingi iks tee, kuskilt väga metsast. Kaks autot läks ka sealt mööda. Otsustasime mööda seda teed minna.. Täiesti lootusetu olukord. Õnneks tuli koolibuss, hääletasin ning Liis küsis naerdes,et kus kurat me hetkel oleme. Kuigi meie olukord polnud üldsegi naljakas, tundus see hetkel vägagi naljakana. Olime nagu mingid märjad kaltsud ning eriti räpased. Saime teada, et me peame tagasi kõndima. Niisiis me istusime keset seda maha ja uurisime kaarti. Kaardist polnud sugugi mitte üldse tolku. Rabas olles juba kujutasime ette, kuidas meid helikopteritega taga otsitakse ning me pooleli mudas kinni istume. Senikaua me seiklesime kuni meil kopp ette viskas ja otsustasime mööd raba tagasi minna. Leidsime selle laudade raja ülesse ja kõndisime ning kõndisime. Kuskilt kuulsime me hääli, nad karjusid ning meiegi olime pääsenud. Mõtlesime,et need olid samad poisid, kes meist maha jäid aga siiski polnud. Nad olid hoopis…mm välismaalased. Rääkisime juttu ja meid naerdi välja..siis kui me mõlemad ütlesime ühest suust, et meie arvates oli see raba ringikujuline. Liis vaatas ju loomulikult valet kaarti. Nad näitasid meile seda õiget ning siis hakkasime meiegi naerma. Lihtsalt kuidas on võimalik ringi taga ajada kui seda ringi polegi? Kõndisime tagasi, täpselt seda sama teed. Jõudsime täpselt selle sama vaateplatvormi juurde. Ja sealt läks juba kiiresti kuni jõudsime juba oma alguspunkti tagasi. Vaatasime veelkord kaarti ning tõdesime seda,et meil sai järjekordselt nii palju nalja. Ma oleks mõnes kohas seeliku märjaks naernud..Mäletate seda lille mida ma joonistan?. Jooksin sinna ja avastasin,et need samad välismaalased olid sinna nii kirjutanud kui ka joonistanud. Päris nunnu kohe. Liis veel täiendas seda, oh kui tore. Leidsime ka rattad ülesse. Jõudsime päris alguspunkti,istusime maha ning sõime oma viimased toidujäänused ära. Mu tomatid olid katki läinud, kohvi suutsin maha ajada ja palju muudki.. Liis lihtsalt naeris ja vaatas mind ning küsis, kuidas ma suudan. Kuidas ma suudan nii kobakäpp olla, kuidas mul juhtub alati midagi.. Ma ise ka täpselt ei tea aga samas on see naljakas. Meil oli umbes mm ainult 30 km tagasi sõita. Tagumik oli täiesti kange ja ta lausa keeldus,sadulasse istumast. Aga me istusime ning sõitsime. Tagasi tee tundus olevat nii lühikes. Samas sme sõitsime koguaeg mäest alla. Kõige suurma mäe juures panin jalad sinna ülesse, raami peale ning lasin jalgadel puhata. Suutsin nii kaua sellises tasakaalus olla,et ise ka ei usu. Kotkale jõudes tuli jälle naeratus näole..sest natukene veel ja me olemegi kodus. Vihasoos jätsime me hüvasti ja selleks ajaks oli ka meile tuul vastu. Tema läks Võsule, mina keerasin ära. Mäest tulin kõndides ülesse, kuna ma lihtsalt ei suutnud. Tuul oli vastu ja lausa tugev tuul. Mõtlesin hetkeks,et viskan ratta kraavi ning tulen jala tulema. Niii kopp oli ees. Koju jõudes rääkisin emale kus me käisime ning ta ainult naeris ja ütles,et me oleme peast soojad. Üldiselt sõitsime me kokku üle 60 km kokku. Ja minu meelest on seda palju, nii lampi kui see ka polnud. Ma pole ealeski nii palju ratta peal oma vaba aega veetnud.
Ja nüüd on mul lausa laiba tunne, ei suudaks peaaegu midagi teha. Pean ainult veel sauna roomama..mm.
Liisiga läheks ma kasvõi Siberisse pärapõrgusse ning ma tean , et siis me veedaksime siiski koos selle kõige kvaliteetsema aja.
Ma armastan teda.
