Niiisiis, peale ühte suundusin ma rattaga vergi poole. Enne seda käisin ma Liisi juurest läbi ning põrutasime koos verkki. Minu juurest verkki on kõigest mm 26 km. Raske oli vändata, raske oli sundida oma jalgu edasi liikuma. Aga Liisiga koos väntakas ma igale poole. Jõudsime tema majja seal. Olime seal terve päeva. Koristasime,istusime,pesime aknaid,kloppisime kõike mida andis,turnisin ploomi puude otsas, riputasime pesu ja nii see päev mööduski. Põlv valutas hullult, muidugi jalad ei jäänud ka kuigi palju alla. Istusime rataste peale ja põrutasime tagasi. Sõitsime Võsule, seal käisime poes ja siis Liisi juurde tagasi. Sõime kõhud täis, jõin kaks tassi kohvi ning hakkasin koju suunduma. Muidgi tegin me 5 km ringi, kuigi oleks saanud läbi Võsu sõita ning kohe kotka poole vändata. Aga mõistus pole oma teha, nagu liis ütles. Pimedas on kahtlane sõita, autosi oli küll minimaalselt aga siiski.. Kuulasin Shanoni lugu terve tee. Laulsin seal oma ette ja nii kogu terve tee. Birgit Õigemeele ” ise” laul on ka nüüdseks pähe kulunud. Ja siis tuli see hetk, kus ma pidin otsutama. Kas ma lähen mööda pimedat metsa või sõidan ma vihasoosse ning sealt keeraks ära. Ma kardan kõige rohkema pimedat ning ülekõige just seda metsarada. 3 km pole naljaasi. Võtsin julguse kokku, sõitsin ainult edasi. Nähtavus oli muidugi nullilähedane,nägin meetri ainult ette, mõlemal pool oli tumetume mets ning ning see metsatee pole isegi valges sõidetav. Läbisin paar väga porist kohta, oleksin kukkunud aga ilmselgelt poleks ma sellest isegi välja teinud. Kartsin niii väga. Kui ma juba kaks kilomeetrit sain sõidetud, helistas Liisikene. Just siis kui mul külmavärinad mööda selga alla jooksid. Tegin väikese peatuse,taha ei vaadanud ma ühtegi korda. Muidu oleks ma veel rohkem kartma hakanud. Nüüd tuli see kõige hirmsam koht. Mu lapsepõlve üks õudsama tee läbimine. See oli sadakorda kitsam ning veelgi rohkem porinine ning tuhat korda hirmuäratavam. Väiksena pimedas sain ma seal väga palju fantaseeritud aga kõik need olid kohe väga õudsad. Minu lapsepõlve õudus. Aga ma läbisin need kolm km vägagi kiiresti, isegi mäest väntasin ülesse ja rõõm oli näha jälle seda maanteed..oeh! Lust ja lillepidu.
Koju jõudes tahtsin ma kiiresti panna jalad kuskile diivanile ning vaadata teevee kolmest ” mida tüdruk tahab ” filmi.
Homme lähen ma The Lost Contineti töövestlusele, niiet hoidke mulle pöialt jaa.

Pidin Marekit kurvastama,et ma siiski ei tule sinna meeskonnaga. Ma lähen sinna niisama lustima, räägin ka Marekuga seal.
Üritan madlit kätte veel saada , ma loodan et ta tuleb siiski sinna.

Ilmselgelt tore oleks. Siis me saaks olla jälle need väikesed tüdrukud, kes oskavad rõõmu tunda nii pisikesdest asjadest.