Vaatasin äsja on ” talvevarustuse” üle. Mul on mitmeid mitmeid paare käpikuid, kuid üks on ainukesena täiesti paaris. Teisi kannan ma erinevalt, üks ühest paarist teine teisest paarist. Sellinne kobakäpp nagu ma olen, suudan alati ühe paarist ära kaotada. Nii on ka kõrvarõngastega. See pole üldse imelik, kui te näete ühes kõrvas kollast suurt kõrvarõngast, teises näete te mingi väikest blingist kõrvarõngast. Täiesti tavaline nähtus, minu puhul. Kärdu ütleks mulle, et see on täiesti tavaline ning ta ei imesta ka enam. Ning salle on mul metsikult. Ning varsti olengi oma mõtetega kelgu peal ning kujutan ette kuidas ma suurel kiirusel mäest alla tulles “kukun” lumehange või läheb natukene valusamalt.

Homne kooslus koosneb kindlasti mul lillast jakist. Emme ütles,et see küll ära ei kuiva. Vahet pole, kuivatan homme hommikul seda kasvõi triikalauaga. Kuivaks saan ma ta nagunii !

ilmselgelt käpikud nind mütsid ja lõpmatuseni ulatuvad sallid on mu nõrkuseks ! Nii lihtne see ongi.

ahjaa, ma räägin juba talvest kuigi kuupäev on alles 11.september. Päris päris nunnu : )