Raske on lausa alustada. Tallinnasse minek oli suhteliselt ebatavaline. Pidin üle poole tunni teeääres seisma, enne seda kõndisin ma muidgi 5 km maha. Aga ma ei kurtnud. Ma tükk aega mõtlesin,et ega mu lillajakk pole sellega seotud..ilmselgelt olid nad lihtsalt kitsarinnalised inimesed. Jõudsin mingi aeg kristiinesse, otsisime liisuga teineteist. Ootasin teda parklas ning üritasin oma kotisanga parandada. Loomulikult on tore lihtsalt käia ja järsku sa tunned kuidas..asi laguneb ja varsti leiadki koti enda tagant maast. Sain kuidagi moodi hakkama. Nägin Taavot, kallistas mind palju ning tegi mulle kohvi välja. Vestlesime lühikest aega, siis tuli ka liisu. Saime uuesti kohvi ning siis juba saabus Märten. Märten on ikka veel sama armas, kui varem. Või siiski, natukene armsam. Kuulasime Liisu juttu , ta on umbes samasugune latatara nagu mina.Kõndisime ringi, käisime RESERVEDIS. Valisin Märteni püksid, mis talle kohutavalt kombel meeldisid. Aga talle kahjuks ei sobinud : ( Aga ta ostsi veel vesti ja ilusa triiksärgi. Nalja sai, juttu oli palju. Suundusime trolliga kaubsi juurde Humanasse. Ahja, Märten tegi reservedi kliendikaardi..mm kui ma pärast ütlesin talle kassas, et copi kaardi oleks ka saanud. Damn, tegi selle ilmasjata. Muidugi sain ma tema kliendikaardi omale. Humanas tegime me ühe tiiru ära ja läksime uuetsi troll nr.6 peatusesse. Seal nägime me muidugi Kaidot ning veel ühte tüdrukut. Moodustasime pundi, trollis seisime ka koos. Mõtlesime, et peaksime oma meeskonna laulu tegema. Loomulikult oleks tore kevade paiku..väljasõitudel laulda seda ! See on lausa geniaalne. Meie läksime ” Haaberstis” maha ning Märten sõitis edasi. Kallistasin teda ( : Jõudsime kohale, osad olid juba kohal. Sain triiksärgi lootes, et lõpuks olen ma Backstagesis.Uusi nägusi oli vähe. Aga üks uus poiss( keda mina isiklikult pole varem näinud) oli sama kirju nagu mina. Ja muidugi oli see niivõrd positiivne, ma lausa armusin ta seljakotti ning jalatsidesse. Nüüd on meeskonnas kaks kirjut hinge ! Varsti asusime me kohtadele. Arvakes kas ma sain backstage’i? Vastuseks oli loomulikult mitte. Sain valvata restoranis juures asuvat ülitähtsat asja, valgustit vms. Võtsime kohad sisse, Mihkel oli mu kõrval pintsakuga(a). Parim vaade oli loomulikult meil lavale. Niivõrd ootasin ” WE ARE SCIENTISTS “ i. Lõpuks lõpuks astusid nad lavale. Mul oli kahju sellest, et eesti publik oli sellinne nagu ta oli. Minu meelest sa võid oma jalga kodus ka muustitaktis lüüa, võimis? Jajah, istekohtadega oli muidugi see kontser. Sa ei saa ju mingit elamust seal. Isegi mina seal tööpostil olles, elasin rohkem kaasa kui osad. Tõsimeeli olid nad ühed kuradima head! Nende liikuvus laval, nende sisseelamine, nende.. mm kõik oli niiihea. Ilmselgelt oleks ma tahtnud olla esireas ning minna hulluks. Aga olgu.. Muidugi saime me Mihkliga ainukestena kohvi juua. Elununnu oli see. Muidgi sai ka Mihkliga kõvasti juttu aetud ja ma olen raudselt kindel selles,et juhul kui ta kuuleb sõna ” lilla” tulen talle mina kohe meedle. Või ta näeb sellest kasvõi õudusunenägusi. Ütles päris tihti mulle,et ma olen hull ning muigas siis, kui ma ei suutnud rahulikult seista..Poole tunniline paus oli vahel, enne REM’i. Marekiga sai ka sms vahetatud, tema oli lava ees. REM oli täitsa normaalne. Kohati naljakas, kohati hämmastav. Kella kümneks sain ma maha, jooksin riietusruumi lootes, et madis pole veel jõudnud ära minna..kuid see jäi ka ilmselgelt ainult lootuseks ! Vahetasin riided ära, panin allkirja. Rääkisin Elariga telefonis juttu. Ootasime veel, saime lõpuks raha. Peale seda panin ma oma lilla jaki selga ja läksin. Kotisanga sain ka kuidagi juuksekummiga kinni panna..Trollipeatusesse jõudes, loomulikult läks see lahti. Masendav. Niisiis mul oli niii kott kui ka kilekott käes. Trollis mu vastav istuv noormees andis endast niivõrd palju märku, et mul oli lausa võimatu teda silmist lasta. Aga tal kukkus see haledalt välja, igasmõttes. Suundusin mäkki, esialgne plaan oli minna hesburgerisse koos oma üksindusega. Ma kunagi ei sallind neid, kes üksi väljas söömas käivad aga nüüd leian ma iseend üksi kuskilt söömas. Säin ära, vasakus käes oli mul nii kotti, käekott ning sõrmeotsega hoidsin ma joogipudelist kinni ning paremas käes oli loomulikult telefon, millega ma rääkisin. Kergelt valus oli, väga. Seadsin sammud Westmanni, ostsin head ja paremat ning läksin nr 18 peatusesse. Kondentspiim ja apelsinid..mm ! Lummav. Sõitsin laagrisse kiristimusi juurde. Hoidis koera kinni , senikaua kuni ma välgukiirusel tuppa jooksin. Õues oli loomulikult ilus kuupaiste, ilus täiskuu. Rääkisime juttu, lesime voodis ning läksimegi magama. Mu telefonil oli äratus peale unustatud, 07.26. Kirsti oli valmis mis maha lööma, panin kinni. Siis helistati mulle peale kaheksat..panin sellegi kinni kuna ma arvasin, et see oli seesama äratuskell. Natukene aega läks mööda ja siis tuli sõnum, mis sammuti häälitses. Panin sukad ning seeliku selga ja suundusin tasakesti alla. Pidin niiti ja nõela küsima-saingi mis ma tahtsin. Tulin ülesse tagasi, panin ühe sanga kinni ja suundusin teki alla. ” Kerge” uni tuli, sain natukest aega magada kuni me lihtsalt pidime ülesse ärkama. Lõpuks ajasime me end püsti, sättisime ja pidime bussi peale kiirustama. Jõudsime isegi paar lugu ära kuulata. Bussis oli tore, tegelesime minu mp3ga. Laulsime kaasa, õõtsusime istmel ja niiisama naersime. Varsti me jõudsimegi kuskile pärapõrgusse, kirsti pidi lepingule ainult alla kirjutama. Jõudsime sinna, pani mind esimesele korrusele istuma ning ütles,et tal läheb kõigest paar minutid. Minutid aina läksid ja läksin, sõin juba selle ajaga ühe apelsini ära. Ootamisest sai juba kõrini. Suundusin Mustika keskusesse. Saatsin kirstile sms, et annaks märku..Läksin soojatoiduletti. Tellisin sealt kartuliputri, hakklihakastet ning neli vorstikest ning ostsin veel piima ka. Suundusin pingile istuma, jõudsin oma varanduse juba laiali jaotada ning hakata sööma kui..kirsti teatas,et sai valmis ja ma talle vastu kõnniks. Mis mul muud üle jäi, kõndisin talle siis vastu. Käisime käigus sõin ma soojatoitu, kuulasin mp3-e ning rääkisin telefoniga ning hoidsin kahte kotti.. Mm huvitav jah! Suundusime pärast tagasi pingile, kirsti sõi ka ära. Läksime trollipeatusesse, sellega me algselt pidime sõitma paar peatust ning ringi istuma..aga me ei jõudnud sinnani. Jõudsime kesklinna välja. Käisime veel Coffe inist läbi ning metro kohvikust. Sain oma lilla kohvitassi ning lillat värvi lusika. Käisime veetsees, Riho polnud veel saabunud. Ootas meid trollipeatuses, saatsin kirsti ära ja meie suundusime hessi. Hessis nägi ta oma vanat tuttavat ning istusime tema lauda. Riho veel jamas oma läpakaga seal midagi. “Sõime” ära ja suundusime vanalinna. Käisime ringi, jõudsime von krahli. See koht on nüüdsest jälle mu lemmik nimekirjas. Hullult mõnus ning nende veetseed näevad hiilgama toredad välja. Istusime seal päris pikalt, tellisin kohvi ja rääkisime juttu.. Täitsatäitsa tore oli nagu alati. Kärsitu nagu ma olen, tahtsin ma uuesti liikuda. Võtsime sammud linna poole, tammsaare parki. Seal toimus midagi ennist. Jõudsime sinna, nägime Rasmust. Kõlaridest tuli hnd : O Täitsa täitsa nunnu. Rääkisime veel juttu, kuskilt tuli jälle julguse ning arglikuse teema sisse. Kui ma olin õelnud, et ma olen piisavalt arg selleks, et minna lava ette üksinda ning rokkida hnd saatel ning ettekujutada seda , et hnd on laval mitte ei kostu ta kõlaridest. Rasmus muidugi naeris selle pihta, täpsu ei karda ju midagi : O Rasmus läks muidu pärnusse, kutsus mind kaasa. Kahjuks pidin ära ütlema, oh ned plaanid oh need plaanid. Seisime seal veel natukest aega ning lõpuks saatsin ma riho marsa peatusesse. Kõndsime ja kõndisime..ning ma ütlesin , et ” Mõtlesin, et läheb lahti ja läkski” –Muide, jutt käib siiski mu kotisangast. Läksime peatusesse ning hakkasin kotti parandama. Senikaua vaatas Riho mu mütse ning talle meeldis kohutavalt see Elari müts. Mm nunnu ju ! Kallistasin ja läksin oma teed. Oma lillas hiilguses nagu alati. Suundusin haaberstisse, kirstile ning merkale külla ( videoplanetisse) . Kõik oli tore, trollis oli üks naljakas asi…mm. Ilmselgelt mul jääb hetkel viiitsimisest puudu, et kirjutada sellest. Jõudsin kohale, videoplanet oli väike. Nagu oleksid kuskil karbis, juttu oli ning nalja sai. Mingi aeg läksime me kirstiga õue, kõndisime natukene maad ning avasime kondentspiima ja koorisime apelsini. Koostööga me saime hakkama. Naljakas oli, külm oli. Sellepärast paningi enda jalgade ümber oma suure kirju salli, et natukenegi oleks soojem. Igaljuhul olin ma tuulest lausa viidud. Kondentspiima jäi alles, mõtlesin , et suva võtan kätte. Läksime tagasi videoplanetisse, olin seal veel natukest aega ja panin linna poole ajama. Videoplaneti kilekott läks kondentspiimale ümber ning seda hoidsin ma käes. Läksin vabakalt maha, jooksin bussi peale ning siis parki. Pargis olid just need kiisud, keda polnud sadaviismiljon aastat näinud. Kes jumaldas sealt mu lillat jakki, kes seelikut, kes papusi ning kes kotti. Nende jutu põhjal võin ma küll ennast uhkeks pidada. Stiilne tüdruk nagu ma olen. Sattusin jälle jutuhoogu..kamoon !. Niivõrd hea meel oli neid näha aga see selleks. Suundusime Regaliasse, kes ostis suitsu kes mitte. Sealt läksime me ” noortekohvikusse”. Olime sealsed ” vip-külalised” . Foorumiteater, kastmeke mängis seal. Väga mõtlema panen näidend oli.Alguses sai üldse seal eriti kildu, heahea oli. Samas me saime seal oma arvamust ning mõtteid välja õelda, mis oli tohutult suur pluss. Kella seitsmeks lõppes see ära. Sain sooja kalli ja tulin tulema. Pidin Kardoga kohvi jooma minema, kuid kahjuks ta ei jõudnud. Nutma ei hakka, siis oleks nagu kõik korras ! . Kõndisin sakala juurde, kaugelt nägin ma Erkkit. Ta pani mulle juba kaugelt silma peale, aina lähemale jõudsin, aina magusamaks läks ta nägu ning siis tuli see äratundmisrõõm, BUSTED! Tegelikult on Errki mu esimene punapeast sõber ning ta on lihtsalt nii rokipeer. Pildus mu pihtsa komplimente, et olen värvilisemaks muutunud ning mu soeng ja värv meeldisid talle väga. Teda kallistaksin ma ka päris tihti, polnud kaks kuud näinud. Aga tal oli kiire, mul oli kiire. Läksin bussile, mp3 sai tühjaks muidugi. Üritasin nautida seda vaikust aga tahes tahtmata kuulsin sealt ainult venerahvusest inimeste hääli..67 ja 68 bussi peal võid sa näppude peal eestlasi lugeda. Asusin hääletama, sain külma. Alguses võtsid mind kaks vene noormeest peale, kutsusid mind kuskile maardusse peole. Ma muidugi ei läinud. kuid naljakas oli kuulata kuidas nad eestikeeles üritasid rääkida. Tegin nelje asja lihtsamaks, poetasin paar venekeelset sõna ka oma jutule vahele. Natukese aja pärast võeti uuesti peale, sain temaga 30 km. Pärast seda võttis mind noormees peale, ta suundus küll viitna poole kuid ta otsustas mind koju viia. Õeldes,et nii ilusat tüdrukut ei saa teepeale jätta.
Rääkisime juttu, tore oli. Jõudsin ilusti koju.
Nüüd on hudge väsimus. Üritan Indrekule selgeks teha, et ärgu masetseks. Ma hoolin tast ega ma ei taha, et tal halb oleks. Aga sellele probleemiga peab ta ise ära lahendama mitte ootama, et tuleb keegi, kes teeb selle korda. Tahaks talle isegi kärata, sest ma ei saa.. jutt on masendav, mis ta suust tuleb aga ma ei saa oma sõbrale halvasti õelda, räägin talle läbi lillede.
Homme on vist poole seitsmest väljasõit türile.
Ma arvan,et kui ma hetkel voodisse heidan-jääks ma kohe kohe magama.
Teevee kolmes käib ” kuum pirukas 5 ” . Eluheaosa!
