Türile sõit oli pingeline. Ema oli juba hommikul vara suutnud oma närvid nii ülesse kruttida, et tahes tahmata oli mul tungiv soov kuulata oma mp3e ning sitsida omas maailmas. Tal jäi isegi see ette, kui ma korraks oma klappe puutusin. Autos kuulasime ema muusikat, vaikisime. Tema närvitses, mina vaatasin aknast välja. Panin jalad ülesse, et mul piisavalt mugav oleks. Sinna sõit tundus lausa igavik olevat. Indrek saatis üliarmsa sõnumi ka 🙂 Kohale jõudes, jalutas meile vastu ema väga hea sõber. Üks hästi muhe vanataadu, kelle nime ma ei suuda meenutada. Tavaliselt on mul nimede peale ka üldiselt hea mälu. Näitas meie koha ette ja aitas meil asju ” maha laadida “. Mina tegin päris mitu ringi laadal peale. Mitte kui midagi huvitavat ei leidnud. Üritasin veel autos magada. Ma olin nagu poolunes kuid ma kuulsin kõike, mis seal väljas räägiti. Pärast kohtasin veel agnest ka, naljakas oli. Sain kohvi 5 eeguga kätte : O Paar tundi hiljem, keda ma seal nägin? Nägin Ahtit. Vaadake me mõlemad elame tallinnas, polnud näinud umbes poolteist aastat ja kus me kokku saame- kuskil pärapõrgus. Tegeles nende ägedate viledega ” Birdy” . See on see mis sa suhu paned ning keele peale , seejärel kurgulakke ning üritad häälikuid hääldada. Tegelikult on seda asja keeruline seletada. Ühesõnaga sa peaksid kostuma kaugelt nagu mingi lind vms. Käisime koos ringi, ostsime paar saiakest. Aga see vanataadu oli eriti muhe tegelane. Superboy nagu ta end nimetas. Ta luges ette mulle, millega ta kunagi tegelenud oli ja ma ainult kuulasin ja kuulasin..Kuidas ta suutis nii mitme erineva asjaga tegeleda. Pärast kallistas mind ja ütles, et ma olen nii tore tüdruk. Rõõm oli minugi poolne. Poole viie aeg hakkasime liikuma,tagumik oli ikka kange. Üldiselt oleks see ime, kui mu ema peaks kunagi reegelid ning neid märke rikkuma. See poleks enam tema ! Pidasime igast märgist kinni. Emal oli tuju palju paremaks läinud ning me rääkisime siiski suhteliselt pinnapealset. Me ei räägi midagi isiklikku, me ei kurda üksteisele oma muresi, me lihtsalt ei räägi oma mõtedest ning muredest.Kunagi ta tundis huvi, kinnine nagu ma olen- jäin talle vastuse alati võlgu. Nüüd on ta lausa loobunud,sest ta teadis, et minult ta vastust ei saa nagunii. Lõpp muutus juba palju naljakamaks, naersime koos mingite mõttetuste üle.
Ma avastasin täna, et ma pean hakkama sõnumeid kustuma. Mu sõnumimälu on igati täis ! Ja ma üldsegi ei tahaks raatsida neid sms ära kustudada. Ma nagu kustukas terve augusti kuu ning septemberi ära, ma ei taha nii. Kuigi viimased sõnumid on tulnud ainult temalt. Mitte temalt aga temalt. Avastasin , et kirsti on ainuke naissoo esindaja mu sõnumites.
Virge.. ütleb:
mõtlesin,et oled nunnu ja oledki
nii alustas vestlus minuga, mu armsake.:*
