Alustan neljapäevast. Neljapäev oli mmmm huvitav ning ekstreemne. Käisime Temaga Meres ujumas. Enda arust tegin ma muidugi nalja aga teine hetk ta juba jooksis bokserid jalas vette ja hopsti. Loomulikult mina ei saanud kuivaks jääda, pidin ka. Pärast tilkusime,külmusime,käisin linnas paljajalu,jõime kohvi,isutsime shnellis. Imeilus vaade oli kusjuures! Pärast seda nautisime me veel vastikut kohvi tsibureki kohvikus! Reedeks me kumbki haigeks ei jäänud, hommikul oli natukene kurk valus. Päeva veetsin ma Kirstiga ja sealt tuligi riistapikendusest. Õhtu poole käisin pargis ka läbi. Karolini sooviks ma lausa ära omastada, nii hea on lihtsalt! Aitäh, sa tead mille eest : *
Aga olgu, helistasin temale. Saime kokku. Kõndisime ja naljatasime, jõin kakaod mis oli maailma halvim kakao. Ja tema jõi halvimat teed, kõik oli tasakaalus.
Enne kaheksat tuli tal mõte, et ostaks midagi. Leidsime lõpuks Kosmose ülesse. Suundusime kuskile müüri juurde. Seadsime end mõnusalt sisse, jõime ja rääkisime. Ning üks hetk tuli kõik päevavalgele. Me mõlemad kartsime, kuid siiski.. Tuli esimene suudlus, tuli teine. Ja peale seda oli lausa kõik täiuslik. Nii hea oli tunda ennast tema käte vahel, hoidsime teineteist ning ei uskunud seda, mis oli natukese aja eest juhtunud. Õhtu muutus veel paremaks, kas üldse andisiki muutuda. Ühesõnaga, Eerik ja Aivo ning paljud teised liitusid meiega,läksime patrickusse. Meie polnud kaua, saatis mind bussi peale. Kuid siiski me ventitasime viimase bussi peale ennast, läksime järvel maha. Kumbki ei tahtnud ära minna, läksime kuskile mänguvälja juurde. Seadsime end puu alla pikali, lihtsalt olime ja nautisime. Tuli aeg kui mul hakkas juba nii külm,et lihtsalt pidi. Mina sammusin sammud laagri poole, tema mustamäe poole. Loomulikult ma läksin valesti, keerasin männiku peale ja kui ma avastasin, siis ma kirusin. Pidin tagasi kõndima ning siis õieti minema. Maa oli pikk, tüdimus oli peal aga ma pidin kõndima, niiet. Samas kui ma mõtlesin selle õhtu peale, siis hakkasin ma kiiremini liigutama end ja tahtsin juba voodisse heita.
Kirsti on kullatükk, see on ammu selge!
Hommikul valdas mind teadmatus, kuulasime kirstiga mp3e bussis. Ta läks järvel maha, ma sõitsin edasi. Suundusin 67 peale ja siis tabas mind kurbus. Kuulasin the Suni esituses ” tahan Elada” laulu , oeh. Kõik jooksis mu peas kokku, viimnegi üks. Natukene veel ning ma oleksin nutma hakanud ja mul oleks suva olnud,kui keegi seda nägema oleks pidanud. Võtsin kokku ja suundusin hääletamiskohta.
Mõtlesin ja mõtlesin, sain autole. Siis helistas tema, natukese vastikul ajal. Ei saanud õieti rääkida, mm. Sain veel kahe auto peale ning lõpuks võttis mu vend mind peale.
Koju tulles tulin msn-i ja rääkisime. Me kumbki ei tea mis edasi saab ja me mõlemad tõdesime,et eile oli nii korda läinud õhtu. Üks parimaid, ma ütlen! Eks vaatab ja mõtleb ning otsustab.
Nüüd olen ma kodus, kuidagi rahutu tunne. Ei saa hetkel millegile süveneda, ei suuda lihtsalt. Sellinne ärevus ning samas õnne tunne.
Ja ema tegi nii, et ma peaksin mõtlema,et kas mul on kõik korras. Ma mäletan et ma oleksin kohvi teinud, mäletasin seda, et käisin saunas aga ma ei mäletanud,et ma oleksin oma kohvi tassist kohvi joonud..Tükk aega nuputasin ja üritasin meelde tuletada. Kohvitass seisis lauapeal, sees oli väike tilk aga mina ei joonud. Selle jõi mu emme ära..Hämming!
Ja tänase õhtu kohta ei tea, et kas minna üld kokkutulekule või mitte.
