need kolm superluks päeva.

\"\"

Tallinnasse jõudsin ma ilma venna abita. Loomulikult jõudsin ma enne temaga tülli minna ja selle pärast pidin ma kõndima 3 kilomeetrit lausa. Linna jõudes läksin parki. Päikest oli tore näha ning Triin ütles, et ma näen alati nii kuum välja. Isegi Gabrielilt sain ma komplimendi. Ma mäletan meie aegu, neid aegu mis oli ja mis enam ei ole. Me olime parimad sõbrad, senimaani kui ma talle meedlima hakkasin. Just hetk tagasi tuletasin ma seda aega meelde, ma võin isegi vist kõik detailselt ära rääkida, kõik oleks nagu äsja toimunud. Nostalgia on kohati hea, kohati on lausa valus. Olgu, imestasma pani see, et ma sain temalt komplimendi. Seal oli veel tundmatuid inimesi, ühega saime me ühele lainele. Mind häirib siiamaani üks emotsikk, kelle silmad oleksid nagu kassil. Ausalt õeldes on see lausa rõve, mismõttes. Ühesõnaga need läätsed olid kohutavad. Ja mina muidugi ei suutnud vait olla ja pidin ütlema välja. Katit nägin ka muidugi, ootas seda Kristjani sünnat ja rääkis mulle seda, et tal lubati martin kaasa võtta. Aga olgu, natukese aja pärast sain ma juba oma kallikesega kokku. Jalutasime ning istusime, nunnutsesime ning rääkisime. Vastik oli see, et aeg lendas niii kiiresti. Oleks võinud loomulikult palju aeglasemalt minna..Temaga on lihtsalt nii hea olla. Läksime trollipeatusesse, kati jäi kaks minutit hiljaks. Saatsime Kardo ära ja läksime kaubsi. Kaubsist tulime me kohe tagasi ja suundusime trolli peale. Kuulasin Kardo mp3-e, kati luges ajalehte. Kõndisime läbi pargi ja olimegi Kristjani maja ees. Kuidagi fail tundus see olevat, jaa. Natukene seisime ja mõtlesime ning suundusime sisse. Kohutav vaatepilt avanes. Nii palju pihve, nii palju krohvinägusi, nii palju teistsuguseid inimesi. Niii palju osse. Kristjan oli ka muidugi muutunud. Kunagi stiilne, nüüd on ta lihtsalt tavaline. Ta tüdruk oli ääretult kena, soovisin talle veel tagant järgi palju õnne. Joel tundis mu ära ja alustas vestlust. Ega Martingi polnud rääkimisega kitsi. Corry ja Kaisaga sai ka ühele lainele. Aga meil oli Katiga üldiselt oiviku tunne. Ei teadnud kuidas olla, mida teha ja mida mitte. Mmm, positiivne. Kati ei kannatanud välja ning otsustas ära minna. Ma ei olnud isegi vihane ta peale, lihtsalt natukene pettunud. Ta ju lubas olla minuga lõpuni aga see selleks. Terve õhtu veetsin ma Corry ning Kaisaga ära. Joel pidi kahjuks lahkuma. Rahvast aina vooris ja vooris, varsti ei mahtunud enam liikumagi õieti. Pidu hakkas ilmet võtma, alkohol teeb imesi siiski. Iga tunniga läks asi huvitavaks ning mõnusamaks. Lollitatud sai ka natukene, muusikaga. Meil oli tore. Pidu kestis hommikuste varajaste tundideni. Selle sees ma helistasin veel Kardole, oleksin soovinud temaga ainult olla. Hullem igatsus tuli peale : ( Mind lohutas ainult ta mp3. Kolme aeg läksin ma ülesse ja hakkasin ära vajuma. Väsinud olin ka, polnudki õieti seda erilist peotuju. All korrusel hakkas üks noormees külge ennast liimima. Ütlesin talle paar head sõna ja ta kaduski mu silmapiirilt. Ega ülevalgi polnud just kõige mõnusam. Üks Mart või Märt ( võikesiganes) istus mu kõrvale ja hakkas juttu rääkima. Ma kuulasin ühe poolega mp3e, küsis ka loomulikult kuulata. Tahtis teada mis lugusi ma kuulan ja kuna ma vastasin, et see on mu noormehe oma, ei oska ma kõike lugusi just nagu õelda. Natukest aega veel istus mu kõrval ning lahkus. Mingi aeg tuli uni, vajusime kolmekesti voodisse. Mina, Kaisa ja Corry. Kuna Kaisal oli järgmine päev võistlused, pidi ta siiski paar tundi magama. Enne seitset kargas üks noormees meile voodisse, ajas mingit eriti lolli iba. Lõpuks me siiski viskasime ta voodist välja ja jättis meid rahule. Ma tean vaid seda, et ta käitus idiootlikult ning ta nimi oli Kaur. Enamus rahvast läks juba kolme, nelja ning viie aeg minema. Kui me ülesse ärkasime, oli plats puhas. Ketteri ja kaks abailist koristasid kogu maja ära. Kristjan magas teises toas, ehk pohmakat välja. Ta oli niii naljakas purjus peaga! Üldiselt oli see pidu tore, kuid oleks võinud veel toredam olla. Sõin ühe võileiva ning läksin linna ning sealt parki. Käisin veel Järvest ka läbi, jaa. Pargist sain ma Kardole helistatud ja roomasin mustamäele. Trollis loeti mulle luuetust, venekeeles aga siiski loeti mulle. Natukene naljakas, see vanataat oli veel rattaga trollis : O ja ütles, et ma võiksin ta pakikale istuda. Omg, mida veel. Suundusin üle tee, läbisin lepistiku pargi ja leidsin end kossuplatsi juurest. Kardo ja teised mängisid kossu, mm. Tal oli Kaia-Liisa ka kaasas. Tegin temaga aega parajaks, lihtsalt sel tüdrukul pole vist igav mitte kui kunagi. Igati armas väikeõde. Olime seal natukest aega kuni poisid lõpetasid kossumängisime. Aivo sai kuidagi ka huule veriseks. Ära minnes jonnis väike Kaia-Liisa natukene aga siiski oli see igati nunnu. Suundusime Kardo poole ja just jõudsid ka ta vanemad koju. Vabandasin ta isa ees, selle kolmapäevase juhtumi pärast. Loomulikult ta ütles, et pole hullu aga siiski.. natukene vastik oli. Ning ta isa tundus igati kuri olevat, väike kartus oli sees. Suundusime tuppa, alguses pidi Kardo ainult särgi ära vahetama aga see jäigi ainult mõtteks. Tehti süüa, jõime kohvi. Terve see aeg oli Kaia-Liisa meiega. Natukeseks sai rahu aga ma ei kurda. Kerged musirallid toimusid seal Kardo toas. Kõik me kolm jäime üksteiste põsemuside laviini alla. Ja nii see aeg läks ja läks. Varsti oligi juba õhtu käes. Ta isa pakkus meile veel kommi ka. Kardo pidi veel paar asja tegema. Mina sisutasin aega lugemisega, õigemini Kaia-Liisa soovis, et ma talle LOttet loeksin. Niisiis ma alustasin lugemist sealt kust ta käskis ning lõpetasin ka siis kui ta soovis. Olenemata sellest, et Kaia jooksis tubades ringi , oli meil tore. Jäin ööseks Kardo juurde, ta vanematel polnud midagi selle vastu. Vaatasime telekat üksteise embuses. Ta ei lastnud mul üldse keskenduda, õigemi ma ise ei suutnud. Ma võiksingi teda vaatama jääda ja mõelda, enda ette, kas tõesti see poiss kuulub mulle. Ta armsus ületab kõik piirid, mis ealeski loodud. Varsti vajusin ära. Sain veel ta suure suure rägi, et saaksin selle selga tõmmata. Aga kus sa sellega, mm ma jäin riietega magama ja mõmisesin talle ainult vastu. Enne seda pidi muidugi palavus tapma, pole kunagi vist nii palav olnud. Ta keha oli üleni kuum, minu oma ka ja toas oli lausa lämmatav õhkkond. Turnisin aegajalt veel aknalaual ka. Kardo ärkas umbes iga 15 minuti tagant ülesse, kuidagi rahutu oli olla. Ise ma ärkasin poole kuue aeg ülesse. Nunnutsesime veel veits ja jäime magama. Peale üheksat olime me üleval, Kaia-Liisa tegi juba teises toas häält. Tuli Kardo tuppa, meie peale ning meie vahele. Eile õhtul küsis ta , et miks me koguaeg musitame. Niiiiiiiiiiiiiiii nunnu ju . Ta vanemad läksid kuskile, jäime Kaiaga koju. Vaatasime hommikul \” Lotte \” multikaid ning panime puzzlet kokku. Jõime kohvi ja olime niisama. Varsti nad saabusid tagasi, meie aga sättisime end mängule minema. Kärdul oli telefon väljas, seega ei saanud ühendust. Meie jõudsime aga täpselt kohale. Pealtvaatajaid oli vähe, ainult venerahvusest vanemad mehed, kes õlut tarbisid. Olime natukene seal aga kuna Kardol oli paha olla, suvatasesime me lahkuda. Muidugi jäime me mängust ilma, sisimas võitis juba ammu Eeriku meeskond. Käisime ülemistest veel läbi. Peale seda linna ja siis mustamäele. Ta õde Kadi polnud veel koju tlnud. Arvasin kohe, et saan kannaga näkku talt. Veetsime kahekesti eriti kvaliteetset aega. Varsti tuli ta õdegi koju. Mulle meeldis ta iseloom, võinoh sellel tüdrukul on iseloomu ja see on väga positiivne. Lõpuks tegi ta pelmeene ning kohvi, sõime ja vaatasime telerit. Pesime Kardoga pärast nõud ka ära, õigemini tema pesi ja mina kuivataisn ning lõpuks pesin ma panni ära. Ta õele tuli veel üks sõbranna külla, siis pärast poole veel üks noormees. Nad lahkusid peagi ning me jäime jälle kahekesti. Mingi aeg pidin ma lahkuma, Kardo otsustas mind ära saata. Läksime trollile, trollis nägin Jagnarit. Sisimas lootsin,et ta ei tule meie juurde kuid siiski.. Õh, nii vastik olukord. Muidugi oleks olnud Jagnariga tore rääkida, samas pidin ma ka Kardo peale mõtlema. Hoidsin ta käest kinni ja üritasin hetkel viisakusest vaid Jagnariga rääkida. Vastik olukord oli minu jaoks. Aga olgu, mis teha. Elama jäime nagunii. Kaubsis läksid teed lahku ning me suundusime Estonia peatusesse, 67 peale. Bussis me lihtsalt rääkisime ja meenutasime, mm algusaegu. Jajah, tore oli. Kusjuures homme saab meil nädal, kuid ma tunnen, et me oleksime nagu kauem koos olnud. Samas ma tean, et ma ei tohi unistuste küüsi langeda. Pean olema realistik aga ma ei tohi mõelda, et kunagi saab nagunii see hea kõik otsa. Nagunii saab, mitte miski ei kesta igavesti.
Aga ma tahaks teda kauakaua enda juures hoida ning teda mitte kunagi lahti lasta. Sest ma tunnen , et temast oleksingi kogu see aeg unistanud.
muidugi sain ma kohe esimese auto peale, selleg loksa risti. Sealt alustasin oma teekonda, sain ühe onu peale. Ning kotkalt kõndisin ma ilusti koju, ehk siis seitse kilomeetrit.
Ja viimane aeg oleks veel Elarit meeles pidada. Ta sai täna 21 ja ma tahaks teda õudsalt kombel näha. 29-ndal on esimene külastusaeg Võrus. Ma üritan sinna jõuda, päriselt.:)
Kui vaid tahta, saab ka kõike.

Nüüd ma lähen magama. Kardo vist juba ammu magab . Pole mõtet enam netis passida.
Milleks meile minevik? Kui meil on tulevik?

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga