• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:2 minutit lugemist

Lugesin äsja oma 2 septembri sissekannet. Seesama sissekanne , mille mu arm ( loomulikult on selleks mu Nöpsu : * ) enda blogisse riputas.
See algas nii :

Süda kisendab mul sees, hing ihkab erilist. Raske on iseendale tunnistada seda,et me kõik vajame midagi. Me kõik vajame enda kõrvale kedagi, kellest sa hoolid rohkem kui endast. Kellesse sa kiindud igapäevaga aina rohkem, keda sa hakkad jumaldama, kes tähendab sulle seda kõike. Kas sa ei tahaks tunda hommikuti ärgates oma kallima südamelööke? Sa ei tahaks näha teda magamas? Sa ei tahaks teda lihtsalt kallistada ning oma suudlustega ülesse äratada? Sa ei tahaks tunda seda erilist turvatunnet?Sa tead, et sa võid talle igakell helistada ning ta kuulaks isegi sind siis ära kui tal oleks kõige magusam uni pooleli. Sa tead, et ta oleks igal ajal su kõrval-isegi siis kui kõik teised sind mingil imelikul põhjusel vihkama peaks. Ta on alati sinuga, isegi siis kui sa peaksid oma halva tujuga midagi mõtlematut ütlema. Ta andestaks ka selle, kui sa ütleksid,et sa vajad rahu. Ta oleks alati sinuga. Kui ta ei viibi su kõrval aga sa tead,et ta on vaimselt ikkagi koos sinuga. Ta kontrollib su mõistust, kõik su mõtted koonduvad just temale.Ma tahaks ilmselgelt kedagi hoida oma südame ligi . Ma tahaksin kedagi rohkem usaldada kui iseennast. Ma tahaksin särada, just talle ning ainult talle . Tahaksin olla värvid ta riiete peale, mida ta alati endaga kaasas kannab. Ma tahaksin,et mina oleks see esimene, kellele ta vabal hetkel mõtleb ja kellele ta helistaks kasvõi siis kui ta oleks kasvõi paar sekundit aega rääkida. Kes tahaks mu häält kuulda isegi kõige kärarikkamas kohas. Kes tahaks hoida mu käest kinni ning seda mitte kunagi lahti lasta.

Mul on sellinne tunne,et ma leidsingi tema, kellest ma unistasin. Kellest ma mõtlesin.

Muinasjutt algas ja ma ei näe lõppu, ma ei tahagi näha ! : *

Lisa kommentaar