Sõidame Siimu autoga. Esiistmel istub Täpsu. Järsku käib räme pauk ja auto esiosa justkui liigub minu poole. Siim ja Täpsu käivad vastu esiklaasi, mina lendan vastu esiistme seljatuge. Tuigun autost välja, Siim on kadunud. Märkan, kuidas ka Täpsu autost välja tuigub kuid siis järsult kokku kukub. Tal jookseb kaelast verd ja kiirabi viib ta minema. Kiirustan haiglasse. Sinna jõudes on ta juba elavate seast lahkunud. Hoian teda ja nutan. Nutan ja nutan, ja ei jäta nutmist. Isegi ei saa aru, mis sõnad mu suust tulevad, kuna ma ei suuda end selgelt väljendada, pisarad aina voolavad. Miks oh miks? Ärkan.
Elu esimene unenägu, mis mind täielikult rivist välja lõi. Ärgates sain ma peale mõnesekundilist mõtlemist aru, et see ei olnud reaalsus, kuid seda unenägu mälus uuesti ringi kedrates, süvenes “kass” mu sees veelgi.
See oli Riho unenägu, mida ta nägi 21-sel augustil . Unenägu mis mind kummitab siiamaani ja igakord kui ma seda loen, tundub see jube olevat,
Sellega tahtsin meelde tuletada, et soov oleks Rihot näha !
