Mu peas valitseb kaos. Ma nagu teaks kõike aga samas ma ei teaks midagi. Mul on niii palju mõttetid, lootusi ja unistusi.
Näitkes eile kui me siia autoga tulime, mõtlesin ,et mis on mind kunagi üldse siia Viljandi kanti meelitanud. Loomulikult on selleks esimeseks Nöpsu, teiseks Elari, kes on nüüd sõjaväes. Ma esimest korda tundsin nii suurt igatsust ta vastu. Asi on selles, et seda noormeest võtsin ma kohe omaks. Ja need kaks kuud, need telefoni kõned. Need paari tunnised telefoni kõned. Ma ei kujutaks ette enam seda sama augustikuud ning seda septembri algust ilma nendeta. Ma siiamaani mäletan kuidas ma kuuvalgel värava juures asuval pingil istusin ja rääkisin temaga. Muidugi ta lõpetas kõne sellega , et ” Fakk, sa oled niii armas ” Ja igakord kui ma talle helistasin, võttis ta niivõrd positiivsel toonil alati telefoni vastu, et südamel hakkas sees soe. Ja muiudgi ma blogisin sellest, peale seda ütles ta mulle msn-is, et ta võtaks alati mu kõneti niivõrd positiivsel toonil vastu. Sest ma olin inimene, kes talle juba kohe alguses korda läks. Ja muidugi ta tahtis mind 8-ks kuuks kuskile keldrisse panna, et välja saades oleks tal – mida võtta.
Ja täna leidsin ma ühe zetokate video youtubeist. Just selle sama video, see sama päev, see sama koht kus me tuttavaks saime. Kus me tantsisime zetokate saatel. Ma mäletan seda veel hästi kuidas ta mulle ” tõlkis” neid laule mulle kõrva sisse. Mulle meeldis kohe ta olek, algusest peale. Nii vaba ning samas niii hea. Ja mul on veel need pidid, kus ta jäi mu piilumisega vahele. Täitsa kurbus puges hinge, mõeldes talle. Ja tahestahmata tõmbab ta mind 26-ndal Võrru. Ma hääletan kasvõi üksi ja mitu tundi aga kohale ma jõuan. Ma pean teda nägema, pean nägema teda ilma juusteta, pean nägema ta harukordselt ilusaid silmi, pean kuulma ta häält ning neid inside jokei.
Ta on lihtsalt Elari, keda pole kerge unustada. Teen talle koogi, viin talle kondentspiima ja igasuguseid häid asju, mida ma tean, et ta jumaldaks. Annana ära talle veel temale kuuluva kirja, mis on mu päeaviku vahel juba pikemat aega veetnud.
Aga olgu, see selleks. Ma lihtsalt pidin seda kirjutama, hetke meeleolu oli sellinne. Hetke mõtted ja tunded.

Hommikul käisime me jalutamas. Mina, Kardo, Kardo emaõe laps Harland ning freddy ( taksikoer jou). Kõik oli tore, isegi need lehed ja see pori, mis saabaste peale vägisi läks. Selge on see, et ma jumaldan Kardot ja tema on see üks ja ainus mu elus.
Hommiku poole vaatasime veel videosi, enamjaolt olid nad kõik kurvad. Aga tundes tema lähedust, tundes tema südamelööke ning neid käsi mis mind ümbert kinni hoidis, tundes ta hingamist. Salaja mõtlesin, et ta vääriks siiski minust paremat inimest enda ellu. Mis ta must leiab?
tõepoolest ma mõtlen sellele aegajalt. Ma tean, et ei tohiks aga ma mõtlen siiski. Ja samas mõtlesin täna meie lõpule? Et kui see mingi aeg tuleb, kuidas käituda? Kuidas saada sellest üle, kuidas unustada seda kõike head ning seda imelist tunnet?
Mis mul ometi viga on, kõige imelisemal ajal on mu mõtted suundatud lõpule?
Ma vajan teda nagu ei kunagi varem. Esmaspäeval saab meil kolm nädalat. Ma tean, et seda pole üldse palju aga kogu see aeg on olnud rohkem kui imeline. Iga hetk temaga koos veedetud tundub see kõige parem olevat.