Ma olen just seal punktis, kus enam tagasi minna pole sugugi võimalik minna . Või siiski? Ükskord viibisin ma seal samas punktis, kuid siiski kellegi teisega. Nagu seekord sai see ilus kõik järsku läbi ja ma kardan sisimas, et kõik kordub. Ma ei tahaks et see korduks.

Eile õhtu oli üks eriliste killast.

Mul on kolm südant ja nad kõik kuuluvad talle.
*Täna saabuvad ta vanemad siia , suur ning väike õde. Maja on rahvast täis aga sellest pole midagi hullu. Kuid hullult tahaks pesta, sest mu juuksed tilguvad juba rasvast. Mehed mässavad motikaga, mille eile Tanel sai.
Ja muidugi kuulan ma hetkel Negative’i ” Won’t let go ” . Üks vägaväga hea laul