Eile oli suhteliselt tore päev siiski. Kiire, kuid tore. Mu musi oli nelja aeg juba siin. Muidugi ta veetis siin päris mitu tundi aega, ligi 12 tundi. Vahepeal hakkas juba kahju ja vastik , et mida kõike ta ei pea minu pärats tegema. See nõuab tõelist pühendumist. Mitte just kõik ei oleks valmis ootama kedagi 12 tundi. Vahepeal sain ta kätt hoida, saatsin talle armsa kirjakese. Võimalikul vabal hetkel tegelesin temaga. Ta on lihtsalt see parim. Õhtul läks kiireks, täielik segasummasuvila nagu. Natukene võttis juhtmesse. Aga elama jäime. Poole nelja aeg saime me vist siit minema, läksime koju. Tegime süüa, jõime kohvi ja vaatasime filmi ” Reeker” . Muidugi on see lausa fantasiline film, lõpus saab viia ainuilt need lahtised otsad kokku. Aga me ei suutnud vaadata seda kauem kui tund ehk vähemgi veel. Kardo tahtis loobuda, niisiis pugesime koos voodisse. Imekombel me mahtusime ära. Juba teine öö kus ma saan ainult 3 tundi magada. Täna olen jälle kolmeni tööl, homme kõigest kella kümneni. Elariga sia ka messitud, varsti saame isegi koos kelgutama minna. Hommikul jõime kohvi, nunnutsesime niisama ja nüüd varsti tuleb ehk Kardogi siia. Jäi minust voodisse lebama!

Ja eile oli kaks saksa noormeest. Nad võtsid kõik nii hästi omaks, isegi polkat tantsisid. Eriti armas oli neid vaadata no : )
Ja ühel oli eluarmas rahakott, niiiiiiiiiiiiiiiiiiii nunnu.
Seda nähes mõtlesin, et kui tore oleks Elariga lihtsalt tantsida, hullu panna 🙂

armastan kardot.