Eile oli mul esimest korda üleüle pika aja palavik. Ma olin lausa unustanud sellise “toreda ” kogemuse. Oleks ainult palavik aga oli ka nohu ja köha. Õigemini nohu võttis kõige suurema õiguse mind voodisse jätta. Hingamisteed olid kinni, pisarad tungisid pidevalt silma ja mu silmad pole kunagi nii läikinud nagu nad eile seda tegid. Tegemist oli siiski nohupisaratega. Otsustasin tööle minna kuigi Kardo ütles, et ma jääks parem koju. Mu pea oli kuum aga siiski ma läksin. Pole ju kunagi kedagi kuulanud.Jõudsin tööle, kehva enesetunde õhtu jätkus. Suutsin natukest aega olla, ootasin Ecku ära ja panin asjad kokku ja suundusin minema. Koju tagasi jõudes poleks mul nagu midagi olnud. Kardo viskas mind veel riietega vanni, õigemini pani. Pärast võttis nohu jälle võimust. Panin väikesed abimehikesed ninna ja suutsin natukene magada. Nii vahelduva eduga ärkasin ja magasin. Vahepeal pidi väljas ka käima. Hommik oli natukene parem.Pidin õega kokku saama. Ajasin end jalule ja varsti olingi juba bussijaamas. Pidin õega aega veetma, kuni kella üheni. Nägin balti jaamas veel elununnusi papusi. Koju jõudes oli jällegi kehv. Täna ma ei läinudki tööle. Pole lihtsalt jõudu. Ja nii jääb üle vaid loota, et homme on parem päev. Pean Katiga ka asjad ära klaarima. Ning laupäeval kell 8 pean juba astuma lapsehoidja ametisse. Et siis hakkan hoidma ma õe last Allanit. Ja nii enamus päevad.
Kahju on sellest, et ma ei saa viljandisse minna. Ma ei saa tantsida end Zetokate ajal end ogaraks ning ma ei näe ka seda, kuidas Emerald kõik kinni paneb. Rokkige nii, et seinad värisevad.
ja ma sain täna balti jaamast kolme krooniga ühe kampsuni