Kell on kohe varsti kenasti pool kaks. Und pole siiamaani, õigemini on aga ma ei jää magama. Silmad lausa vajuvad..Oma toimetustega ka ei saanud hakkama. Tuba on ikka veel segamini, nõud jätsin kuivatamata,sodi jätsin põrandale,pesus on käimata.
Paari hetke eest helistasin musile.Enne seda saatsin talle sõnumi ( kusjuures ma olen nii kindel,et ta avastab selle alles hommikul, juhul kui ta avastab). Rääkisin talle siis sellest ja sellest.Iga sõna oli täis igatsust, igas lauses oli midagi.
Selle kaheksa kuu jooksul oleme me nii vähe laus olnud, eriti öösisti. Jaanuari keskpaigast kuni tänaseni oleme me vist ainult paar ööd lahus olnud. See on piin, see on puhas piin. Ma oleksin nõus kasvõi selle välja kannatama, kui ta tahaks , et ma tuleksin ta kaissu ja uinuks koos temaga. Pole eriline kaisu inimene. Vahest ma poen kaissu ja uinun aga seda juhtub nii harva.

aga mis siis ikka, panen Urmase mängima ja olengi omadega pilvedes