Juba pikemat aega kuulan Henry Laks ” Tule kui leebe tuul “. Niii mõnus lugu kuidagi..
Olen juba kaks suurt tassi kohvi joonud ja tahaks veel ning veel. Kohe varsti lähengi kolmanda tassi järele. Asi on muidugi harjumuses, nagu nii mõnigi teine asi..

Jõuan veel niisama olla, vaadata telerist ebahuvitavaid asju, süüa teha ja siis tuleks teine pool ülesse äratada. Muidugi võiksin ma praegu ta püksid kinni õmmelda( et aega säästa) aga ma ei viitsi, tõsimeeli ei.
Sõprussuhetega on nii nagu on. Nagu oleks samas nagu poleks. Keegi ütles, et inimsuhted on siin ilmas kõige tähtsamad !
aga vahepeal tahaks niiisama olla, mitte kellegiga rääkida, kuulata vaikust ja olla ja veelkord olla.
Vaikuse kuulamine nõuab ka omamoodi kunsti.