Kell saab kohe seitse hommikul ja mõne aja eest jõudsin ma alles koju. Õhtu oli lausa mitmekülgne,inimesed tulid ja läksid ja nii koguaeg. Lõpuks jäi mingi osa paikseks..kuni viimase bussini. Põrutasime siis kõik linna. Kuigi Kärt ja Elise täitsa teist teed läksid. Minul, Imrel, Arturil,Joelil ning Inesel oli sammud suunatud Von krhali. Kuigi enne seda tegime nii mitmeid mitmeid peatuseid, draamat jätkus siin ja seal. Merit tuli ka lõpuks meiega. Pärast istusime Von krhali ees ja silmailu oli lausa metsikult. Kuidagi hea oli ilmselgelt olla. Niivõrd stiilseid,omanäolisi ja ägedaid inimolevusi. Kuna Artur sai tasuta sisse minna, siis pidi ta uurima kuidas on ning ära tulema. Ja see oligi viimane kord kui ma Arturit nägin. Meie siis läksime Hella Hunti, sealt pärast Levikasse. Kõik olid juba mõõdukalt purjakil. Levikas oli rahvast massiivselt. Ja Imregi kadus nende sekka ära. Mina olin nõrk ja otsustasin enne nelja lahkuda Meriti poole.Nemad jäid veel sinna, mmm. Kõndisin üksi läbi balti jaama..kalamaja poole. Kohale jõudes..avastasin ma kassi sitaunnikud( vabandust väljenduse eest), kuhu suutsin ka sisse astuda. See on see, et Merit polnud paar päeva kodus ja liiv on omadega täitsa läbi. Ja nii ma seal olin üksi, enne viite rääkisin ka Kardoga. Merit pidas ka minuga vaehl ühenudust. Mõtlesin, et heidaks siis tunniks ajaks kasvõi pikali ja jookseks esimese bussi peale. See tund aega oli piinarikas, kass kräunus, kord hüppas selga, kord hammustas varbaid, kord oli pea peal, kord üritas pugeda teki alla, kord tegi seda ja kord tegi toda ja iga jumala kord ma ilmselgelt lennutasin ta voodist alla. Olin nii pahur ja nii vihane selle olevuse peale. Ja poole kuue paiku helistas mulle merit ja ta lihtsalt naeris kui ma talle ütlesin : ” Ükskord ma tassi ära tapan “.
Bussis mõtlesin, et kui koju jõuan , siiis otse magama. Aga ei, tegin kohvi, käisin pesemas..aga nüüd lähen ma küll magama.
Aga muidu oli eile väga tore tore tore