Kelll on kaks öösel ja ma istun üksi köögis. Seltskond lahkus poole tunni eest. Kõik läks perse, kuigi seda keegi mulle päriselt näkku ei õelnud. Nende arvates oli tsill.. Oo, muidugi. Ma ise olin veidi vihane ning mulle ei mahutunud pähe kuidas saab üksainus inimene purustada kogu seltskonnahinge. Aga nagu õeldakse : Mis sitasti see uuesti ja nii imelihtne see ongi. Aga kusjuures mõned inimesed suutsid mind positiivselt üllatada ja see oli täiesti armas.
Homme hääletan ma Sinti. Kardost tundsin ma eriti suurt puudust ja veel suuremat igatsust ta vastu. Üritasin veel helistada aga kiisu magab, loodan, et tal on magus uni.
