• Postita kommentaar:Ei ole kommentaare
  • Reading time:2 minutit lugemist

need tunnid seal kohvikus, päeval oli tore aga öö’s oli asju, palju palju asju. Esimesena üllatas mind see, et nägin Marekit. Siis sai karaokega niii palju mässatud ning hommikul pidin ma kakluseid ära hoidma.. ja nii edasi. See on varsti juba tavaline asi. Aga siis nägin ma ühte noormeest, kes meenutas mulle niii väga ühte mu head head head sõpra,  nii välimuselt kui ka käitumiselt. Ja see sama vahva noormees tuli minuga juttu rääkima. Ja rääkisiki kuni kella poole kümneni hommikul. Ta oli nii hea, et otsustas mind need kolm tundi aidata. See oli liigutav, üsnagi. Siis me koristasime, istusime, rääkisime, jõime teed, siiis uuesti koristasime, jälle istusime.. tundus , et tegu oleks juba vana vana hea tuttavaga. Nii vabalt sai rääkida ja nalja sai hulgi. Lõpp vajus ära..olin nii läbi omadega, ei jaganud enam midagi ,kaotasinasju   pidevalt ära ja jälle leidsin nad ülesse. Aga uus karaoke pult on kadunud ja ma ei tea kuidas ma seda ülemusele ette serveerin. Ja peale selle kaotasin vist kodu võtmed ära ja VEEL sain teada, et mu isa maja põles paari päeva eest ära. Kas pole mitte iroonia.  Ma isegi ei oska kuidagi käituda, korraks tulid pisarad, siis kadusid, siis kerkis viha ja siis oli see jälle kadunud. Helistasin kohe Kardole ja samas ma ei suutnud temaga rääkida, lihtsalt pisarad voolasid ja häält enam polnud selle jaoks . Eriti vihale ajab see, et nüüd pole mul enam ühtki mälestust mu isast, . Tema maja hoidis seda veel veidike alles aga nüüd..ma lihtsalt ei tea. Aga ma tean seda, et pean paari tunni pärast tagasi tööl olema.  Ma ei julgegi enam und soovida..see tundub lausa võimatuna

Lisa kommentaar