Nagu ikka õeldakse, et ” ära hõiska enne õhtut” , seda siis ka seekord. Kõik oli ilus ja mõnus kuni sel hetkeni, mil ma sain teada, et mu koer on magama pandud. Korraga olin ma nii vihane kui ka kurbusesse mattunud. Ta oli osa minu elust, ta oli igas mu lapsepõlve hetkes, ma mäletan seda hägust päeva, mil me ta kutsikana saime. See on üks helgemaid mälestusi, tean ka seda, et seda ei unusta ma kunagi. Aga mind kohutavalt häirib siiani see, et ma ei saanud temaga hüvastijätta, ma poleks palju tahtnud aga ma oleks kindlasti tahtnud olla viimast korda temaga koos..Siiamaani olen ma veidi kurb, kohati tuleb ka pisar, kui liiga palju tema peale mõtlen. Ja ma kahetsen ka seda, kui ma olin ta enda juurest korduvalt ära saatnud, kui mul polnud hea päev, ta oli alati olemas, isegi siis kui sa seda ei soovinud. Ta seisis koos minuga, ta istus koos minuga, ta tegi kõike – Koos minuga.

aga nüüd tagasi, õhtu vajus ära. ÖÖsel magasin ma üliülihalvasti, kõigest paar tundi.Hommikul ma niisama tiksusin kodus, emme oli ära läinud aga enne seda, tegi ta pannkooke. Leidsin ka endale mitmeid riideesemeid ning ülisuure koti. Ma armusin temasse hetkest, mil ma ta kätte võtsin. Õhtul tulin ma marsaga ära ja sõitsin Mähele. Esmaspäeval läksin ma kelgutama. Oli küll neid kes alt hüppasid ja ma ei räägi ühest, ma räägin mitmest aga lõppkokkuvõttes SEE POLNUDKI ENAM OLULINE, kuradima mõnus oli. Peale seda suundusime me autoga Tabasallu, kuid enne seda käisime me Roccast läbi. Kuna mu jalanõud olid läbibvettinud ja läbi külmund, otsustasin ma võtta end villaste sokkide väel ja käia nii poes, kusjuures mul oli mugav.  Ramueli juures olnut ei oskakski kuidagi kirjeldada, peale selle, et olin lõpuks ülipahuras tujus. Kella poole üheks jõudsime me siis Joonase juurde, Maarek läks diivanile magama. Öösel oli lämmatav palavus ja sellepärast ma ülesse ärkasingi. Hommikul läksime kõik koos linna ja sealt läksin ma juba koju. Sain olla seal ei rohkem ega vähem kui neli tundi ja pidin uuesti linna sõitma. Seekordne suund oli ka Tabasallu aga ka mõttega, vanaisal oli neil sünnipäev.  Kõik oli mõnus,isegi see, et mina tulin häälega ja jõudsin Joonasest varem tema poole. Tegime kõik koos süüa, ma küll oleksin võinud rohkem neid kokatermineid teada aga me saime Maarjaga üpriski hästi hakkama. Õhtul sõime ja suutsin nad peaaegu KÕIK jalamängu mängima ajada. Mulle meeldis, kuidas  Joonase ema naeris. AGA Järgmine hommik sain ma Kardoga kokku, pidime siiski koos PÄRNU minema. See kõik oli jama, järjekordselt läbi külmumis teema. Kui me olime juba poolteist tundi nii seisnud, otsustasime me lahku minna, et mina häääletan ees ja kui saangi peale, küsin ka teda. Ja see toimis ülihästi. Hetkega jäi auto seisma ja järgmisel hetkel korjasime me ka Kardo peale. Autos lugesin ma raamatut, olin koguaeg nina raamatus kuni sel hetkeni, kui me oleksime avarii teinud. Meie ees olev auto sõitis kiilase jääl 130-ga ja ühtäkki oli ta 360-et tegemas ja veel huvitavaid manöövreid ja lendas kraavi. Tänu sellele autojuhi oskusele, jäime me teepeale kuid oli vähe puudust, et oleksime samat teed läinud. Mats ja maaühendus oleks see olnud, kui eest oleks meile auto vastu sõitnud. Aga sedagi ei juhtunud. Teeperval jäime me seisma, autojuht helistas  politseile ja rääkis olukorrast. Mees ja naine said omal käel autost välja, kuid auto vajas puksiiriteenust ja seda palju. Õnnelik õnnetus aga võttis külm silme ees korraks kirjuks ära.  Peale seda vahejuhtumit, võisime me seda teekonda kulgenuks nimetada. Jõudsime Sinti ja suundusime üle jää Egne juurde. See oli ka omamoodi kogemus, sellinne poollume ja poolvee segu. Egne uus köök oli üpriski korralik, kuid tahaks seda näha koos punase nahkdiivaniga.

Kella kuue aeg vajusin ma ära unne ja seda kuni kella kaheksani. Nad vaatasid filmi ja olid niisama. Korraks nagu ärkasin ülesse, olin üpriski igav ja kahe tunni pärast magasin ma jälle. Järgmisel päeval üritasin ma end kokku võtta ja näidata ka natukene elumärke. Õhtu lõppes samamoodi, nad küll üritasid mind filmi vaatama meelitada aga nad põrusid. Hommikul läksime me ära, õigemini lõunal. Autode peale saim ülima kiirusega ja enne kolme olimegi juba tallinnas. Kardo läks Mustamäe poole ja mina läksin Kohvikusse. Sõin seda head seljankat seal ja peale seda hakkasime me valmistuma õhtuseks lauaks. Naeru oli rohkem kui tavaliselt kuid Andres suutis ikka ja jälle teha köögis selle ” Paanika osakonna “. Enne kümmet läksin ma linna peale ja kell üksteist sain kokku Joonasega. Linnas oli üksi hea, uskumatult hea.  Joonasel lõppes töö ja läksime taksoga Tabasallu. Üritasime veel minit filmi vaadata kuid tulutult. Hommikul tegi ta mulle õnneks suurde kruusi kohvi aga jälle ilma suhkruta. Aga küll ta harjub-nagu me kõik peame harjuma. Saime autoga baltasse ja sealt algaski “Baltijaama Shopping”. Üllatavalt kombel sain ma vähe esemeid, tavaliselt nii seda ei juhtu. Aga samas olid nad vägavägaväga head. Mingi aeg avastasime me end Mcdonaldist. Siis läksime me kohvi jooma, selleks pidime me Virru minema ja suunduma raamatupoe lähedusse. Seal olid kõige stiiilsemad kruusid ja taldrikud, üliüliüliüliüliüli mõnusad ja head. Selgus, et pean tööle alles kella viieks jõudma..Ta suutis mind kinno vedada. Ma olen koguaeg suutnud end sealt välja vingerdada või keedun ma kohe. Aga mul puudus tahe vastu hakata. Vaatasime ” Nelja astme kontakt’i “. Uskumatult hea filmivalik, kuigi alguses arvasime me valisime halva filmi, eksisime me selles. Ma käisin kinos viimati aasate eest. Töö juures oli nii ja naa, pidu oli pidu.  Hommikuks olin ma nii läbi kui läbi ja sellee esimese bussi ootamine ka just kõige põnevam  tegevus polnud. Poole üheksaks sain ma LÕPUKS pea padjale ja võisin unne sukelduda.Aga seda ka paariks tunniks, kella üheteistkümneks pidin ma juba üleval olema, et teha viimased sättimised ja kohvikusse põrutama. Ilm oli hämmastavalt ilus ja hea oli püüda oma näoga neid päiksekiiri. Pidu algas seekord varem, kella viiest juba aga ega see ei pidanud tähendama seda, et pidu võis ka varem ära lõppeda aga ma sisimas lootsin ja väga. Õhtul käis veel Joonas korraks läbi ja kella kümnest sadas sisse mu emme. Tasapisi sai hakata koristama emme tegi küll suurema osa ja ma olen talle nii tänulik.  Pool üks andsime me veel viimase lihvi ja ootasime, et saaksime autoga koju. Aga mulle meeldis emme seltskond, märkasin ma meie kohutavalt sarnasust tegelikult. Meile ikka ja jälle meeldivad ja ei meedli samad asjad. Ja meile meeldib koos naerda, südamest ja otse. Enne kolme sain ma magama ja kolmveerand kuus pidin ma juba ülesse ärkama, pidin talle kohvi ja süüa tegama ja pärast ta bussipeatusesse saatma. Plaan oli hea, seni kui ema mu tuppa tormas ja teatas, et magasime sisse. Kõik toimus nii kiiresti ja mul oli raskusi olukorrast arusaamisega. Ajasin ta lõpuks bussile aga nagu selgus, pidin ma teda järgmisele bussile ajama. Minu süül pidi ta Randvere teel ootama ühte bussi ligi 20 minutit. Aga eks ma õhtul kuulen, kui pahur ta minu peale võis olla.

Täna kavatsen ma koristada ja koristada ning veelkord koristada, kuuma veeall liguneda tunde ja siis õhtuseid plaane ma veel ei tea. Tahaks veel nautida veidi emme seltskonda, jee jee.

ühesõnaga oli mul huvitav nädal ja viimased päevad on olnud üliväsitavad.