ja jälle leian ma end nutmast, seekord on küll hääletu aga ma tunnen pisaraid.Pisaraid, mis voolavad.  Ma lihtsalt ei oska veel loobuda sellest mõttes, mul on kohutavalt valus. Enamus päevast ma eimõtle sellele aga kui ma jään üksi ja kuulan lugusi..siis on kurb, väga kurb.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga